“Hõbedased uisud” – vene talvefilm Titaniculikus võtmes
“Silver Skates” / “Patines Plateados”
Kui ma seda filmi vaatama läksin, polnud mul aimugi, millega tegu. Emme ostis piletid ja läksin kaasa pigem selleks, et talle head meelt valmistada. Polnud ettekujutustki. Ei teadnud isegi, et vene film. Minu ootused ei olnud väga kõrgel – uskusin, et tuleb midagi sellist pühapäevast Etv2 jõulufilmide sarnast, võib-olla pisike tüdruk kuskil Norras või Taanimaal, kes saab uisud kingiks ja siis nendega külakese järve peal sõitma hakkab… Okei. Ei tulnud. Tuli Disney-Hollywoodi-Titanicu-Anastasia segu ja kõik täpselt nii võimas ja äge nagu sa üht kõige vingemat jõulufilmi vaatama minnes ootaksid!
Lugu on muidugi klassikaline, kus seiklevad kaunis suurvürstitar ja osav agulipoiss uiskudel. On lihtrahvas ja aristokraadid, nende vahele mõned pätid ja sandarmid. Rohkem ma sisu ei hakkakski avama – see rikuks paljude elamuse. Pigem kirjeldan, kuidas mind hämmastas see silmailu ja meeletu pingutus luua täpselt õiget 1800. aasta lõpu tsaariaegse Peterburi jõulueelset õhustikku.
Kontrastideks kullast paleed, kallihinnalised kostüümid, briljandid ja karusnahksed kasukad… versus agulipoisid jäätunud jõepealsel turul ning lihtrahva elu vrakkides ja hurtsikutes. Kogu tsaari varandus oli tol ajal kokku aetud pärisorjade töö ning talupoegade vara arvelt.
Läbivaks dekoratsiooniks muidugi jõulud ja aastavahetuse pidustused, sekka maiustuste valmistamine pagaritöökojas, uiskudel ball jäisel palee väljakul ning maskiball uusaastaööl ja palju muud.
Midagi polnud üle ja midagi polnud puudu, nauditav ja kaasakiskuv, põnev ja pingeline, südamlik ja kurb. Kõik ühes potis. Nagu üks korralik vene seljanka – viie eri sorti lihaga.
Ahaa – te mõtlete, aga armastus? Jaa-jaa, ikka – ka ilusa, kuid võimatu armastuse detail ei jäänud puudu.
Ainsaks kriitikanoodiks ehk see, et palju paralleele sai siiski Titanicu romaani olukordade ja kontrastidega tuua. Kuid noh, eks paljud filmi süžeed omakorda on modifitseeritud selle kõigi muinasjuttude ema – Tuhkatriinu – loost, mis neile printsi-ja-kerjuse, halva-ja-hea võitluse ainesele aluseks on ja jääb ka edaspidi olema.
Pärast filmi jalutasin kinost koju läbi jäätunud Tartu linna tuledes detsembriõhtu ja mõtlesin – Aitäh, venelased (ja emme), et äratasite jõulumuinasjutud ellu… Te olete endiselt võimsad.