Jaanuar – mu salajane lemmikkuu

Jaanuar.

Uue aasta algus. Aasta esimene kuu. Puhas leht. Värske vaim. Mis kehvasti, see uuesti. Ideed ja lubadused. Plaanid.

Aga tegelikkus?

Esimene jaanuar. Pohmakas. Kes ärkab õhtul, kes alles järgmisel päeval. Veel mõned päevad pärast aastavahetust on kerge šokk. Sellele järgneb paar segasevõitu esimest tööpäeva. Särtsakuse asemel on väsinud ja segased ilmed, sest viimane kuu aega pole praktikiselt tööd tehtud või kui, siis lõbusas meeleolus, siit sealt varem ära mindud, puhkepäevi võetud, puhkust pikendatud või pühadega ühendatud. Ühesõnaga, kõik on olnud justkui ühes lõbustuspargis, kus vahel harva pead mõnda nuppu vajutama, et karussell natuke kiiremini tööle panna.

Veel nädalake varem hõiskas kaubanduskeskustes lõbus jõulumuusika ja õnnelikud naeratavad näod, haaramas kaunistusi ja kinke, paremaid roogasid ja maiustusi, värvilisi ehteid, särapuudrit ja sädelevat huuleläiget. Mõnel müüjalgi lõbus punane müts peas ja tulukesed leti ümber vilkumas. Naeratavad näod sädistamas ja rõõmsaid pühi soovimas, isegi võõrastele (!) Sõnumid ja telefonikõned sugulastelt, kellega pole aasta aega sõnagi vahetanud. Laste kilked, kui hommikul advendikalendrit avavad ja sussi sisse piiluvad. Jõuluõhtusöögid, laste jõulupidu töö juures, jõuluõhtu perega, kolleegidega, vanavanemate juures, sugulastega, sõpruskonnaga, poistega, naistega. Hõbedased kleidid, kristalsed kingad, kikilipsud ja jõulukampsunid. Piparkoogid – juba oktoobri lõpust. Imedeaeg, soovide aeg, muinasjutt, mida me kõik iga aasta vastu puiklemata ca kuu aega kaasa mängime, kodus, tööl, tänaval, kauplustes, sõnumites, kõnedes, kirjades, televiisoris.

Ja kõik see möll ja trall saab sõna otseses mõttes suure pauguga läbi.

Nüüd kurvastavad poenurkades allahinnatud hunnikusse lükatud kingipaberid ja allesjäänud küünlajalad. Kellelegi pole neist enam sooja ega külma, kuigi nädal tagasi ostsid neid hullunult kokku, isegi siis kui kodus juba mitmest eelnevast jõulust riiulid punnitavad. No kas või igaks juhuks, kui juhututtav sulle ootamatult dekoratiivküünla, piparkoogi ja jõuluvanapildiga kruusi kätte surub. Ja isegi, kui hinnad on naeruväärsed võrreldes sellega, millega sa nad kaks nädalat tagasi ostsid ja isegi kui võiksid järgmiseks jõuluks soodsalt ja ajavaruga asjad korvi laduda, kõnnid sa neist põlglikult mööda nagu poleks detsembrit kunagi eksisteerinudki. Ja lõbus jingle bells’ rock on vaikinud. Ainult lörtsiste jalgade plödin ja mahavaatavad nohisevad ilmed on jälle tagasi. Maailma vanimat muinasjuttu kaasamängivad näitlejad on lõpetanud äkitselt oma näitlejakarjääri ja mananud ette tavalise halli apaatse ilme.

Mis veel on jaanuaris teisiti?

Kõik on vaikne. Tühi. Eesmärgitu. Pole lähenemas mitte ühtegi võrdväärset püha või pidustust lähima kuue kuu jooksul. Ei tundu sugugi võimsa Uue Aasta Algusena. Olen sellega juba ammu rahu teinud – uus aasta algab  1. septembril. Seepärast ei ole ka kunagi mõistnud neid uueaasta lubadusi või seda, et keset ühesamasugust talveaega vahetuks lausa aastanumber. Just septembris on kõik täpselt paigas ja algab suure erinevusega, kohe täpselt esimesest päevast. Suvi on lõppenud. Puhkused läbi. Ilmad jahenenud. Päikest vähem. Vihmahood. Lehed kolletuvad. Riietus vahetub. Kool algab. On ind teha plaane, sest päike enam ei lõõska ja uimasta. Saab keskenduda asjalikele tegevustele, mis laisema, kuid sündmusterohkema suveperioodi järgselt mõjub kui sõõm kanget kohvi kargel varahommikul. On justkui ärkamisaeg. Kõik on teisiti. Uued kalendermärkmikud, päikesest praetud puhanud õhetavad näolapid kontoris uuesti kokku saamas. Mitte nagu see jaanuari esimene. Löppis ja väsinud, unesegane ja jõulupohamakaga.

Jaanuar. Oeh. Jaanuar – mu salajane lemmikkuu. Jah!

Tegelikult küll. Miks? See imeline vaikus, rahu ja aeg. Ei ole kuskile kiiret, ei pea olema top noch sätitud nagu eelmise kuu igal nädalavahetusel, sest kogu aeg käib lõputu jõulu eel- ja järeltrall. Ei pea keha rasvaste seapraadidega nuumama ja hõõgveinist uimaseks kütma. Riietus muutub laiemaks ja pehmemaks. Kontsaking asendub laia potsaka lumesaapaga. Tume silmameik puhta klaari nahaga. Ilusalongides avanevad soengu ja geellaki ajad. Ainuke hoolitsus on hambapesu ja dušš. Seda ka vastavalt vajadusele (loe: viimase piirini). Mütsi saab silmini tõmmata ja teiselt poolt tuleb mask vastu. Ideaalne aeg pugeda peitu ja lasta enda kehal puhata kuni kevade päiksekiired meid taas koopast välja meelitavad. Sinnani, puhakem mõnuga!

On rahu.

Ometi on aega käia valges lumises metsas, panna alla suusad, hõljuda lumelauaga Otepää nõlvadel, hullata tuubimäel ja käia rabades sillerdavat lund jäädvustamas. Nii ilus. Pühalik ja rahulik. Ja kui tõusevad talvised miinuskraadid, oioi. Algab justkui mingi lõputu jaht suurematele miinuskraadidele. Põnevusega saadetakse üksteisele väljavõtteid ilmateatest, kui see lubab midagi -20 ligi ja oiii kuidas siis postitatakse, kui sellised kraadid õnnestub looduses uidates endal kätte saada, kubujussina ja vaevalt mütsi ja salli vahelt välja piiludes.

 Aga kel postitamise kõrvalt on aega ka vaadelda, tunnetada ja kuulatada – siis talvine karge loodus on armuline. See lumme mattunud maastik. Kõik on niii valge nii valge ja niiiiii kaugele, kui silm ulatub. Kõik on üks. Ei saa aru, kus algab põld, kus teeperv, kus taevas, kus meri, kus metsaviir.

Ja lihtsalt vaatad, vaatad imetlusega seda, mis veel päev enne lund oli sünge ja kõle, millele korrakski pilku heites tundsid vastu kajavat ainult nukrusenoote. Needsamad tuules õõtsunud raagus tumedad puuladvad ja tühjad harali põõsakühmud, mis kurvalt ja süngelt sügist kuulutasid ja suve lõppu meenutasid on äkitselt imelised!

Rõõmsad, valged, kristalsed, säravad ja kõik tahavad neid oma kaamerasse jäädvustada ja teistega jagada. Ja see jaanuarikuu harvade päikesekiirte mäng sillerdaval lumel ja õhus. See on tõepoolest justkui muinasjutt. Lihtsalt ahmid seda silmisse ja püüad haarata endasse.

Ja lumi krudiseb. Justnimelt k-r-u-d-i-s-e-b. Ma olen päris kindel, et sellist sõnagi pole paljudes keeltes olemas. Minule meenub selle sõnaga alati selline sajanditagune talvine maastik, kus külamees läki-läki peas viltide krudinal mööda lumist videvikulist teerada sammub, latern käes, kodutalu poole. Vaikuses. Ainult lume krudin viltide all.

Tõeline talvekuu. Pealtnäha nii igav ja sündmusteta, sest järgneb kontrastina aasta kiireimale ja piduderohkeimale detsembrile. Kuid oma rahulikkuses ja vaikuses on temas võlu – võlu märgata ja tunnetada talve. Valget, puhast, säravat, karget ja kaunist. Täpselt keset ideaalset tühjust ja vaikust, et hakatagi kirjutama oma uut lugu.