Killuke Mehhikot Lõuna-Eesti metsade vahel

Olin juba mõnda aega pidanud silmas, et kuskil minu maakoha lähedal Karula metsade vahel peaks asuma üks eriline oaasike, mille sarnast Eestis teist ei ole. Seda juba teadsin, et siinkandis koos hobustega kaamelid metsa all rohtu söövad, nii et oodata võis kõike. Ja siis ühel päeval Aili ja Edvin mu sinna viisidki:)

Ja oi, see oli tõeline segasummasuvila oma kõige positiivsemas tähenduses!🏡 Suure ja kireva rohelusse uppunud taluõue tagumises servas, kuhu viib pisike kitsas ja looklev rohtu mattunud teerada, talukoerte klähvimise ja kaagutavate ringi siblivate kanade saatel, mööda küünidest ja kuuridest, terendab üks erksates värvides ranna-baari taoline bangalo stiilis avar ja silmapaistvalt mitte-eestimaine hütike. Siiski, andekalt kokku miksitud Eesti talusaaduste värvikirev valik sätituna täpselt nii maitsekateks dekoratsioonideks, et sul ei teki kahtlustki, et oled sattunud… Mehhikosse!🌵🇲🇽

Kohale jõudes oli kõige huvitavam see, et täpselt ei saanud mitte millestki aru 😀 Kuskil ei paistnud menüüd ega mingit informatsiooni, mida pakutakse. Inimesi sagis suhteliselt palju ning sealjuures aru saada, kes on teenindaja või baarmen, tundus esmapilgul üsnagi keeruline. Kuna tegemist oli ringbaariga, kus baariletid mitmel pool, ei olnud seegi selge, kuhu täpselt pöörduda. Aga see kõik vist pidigi nii olema.

Kuskilt siis olime teada saanud, et hetkel on olemas tamale ehk Mehhiko stiilis pirukas või meie mõistes kapsarull, mis originaalselt sisaldab veise-, kana või sealiha ja on mässitud maisikesta sisse. Siin aga oli eestimaine leidlikkus lubanud end ilmutada ning tamalest pakuti kolme erineva lihaga (kana, siga, lammas) ja kapsalehe sees. Leidlik, sest meie saime oma piruka otsast lõpuni ära süüa, mehhiklased aga maisikesti ei söö, sest need on mõeldud vaid küpsetamiseks.

Niisiis, enne kui olime üldse jõudnud mõelda, mida pakutakse ja mida tellida, ilmusid meie ette värskelt valmistatud tamalesed ja nende otsa lõppedes baari nimiroog tacod🌮– taas Eesti-Mehhiko miksina erinevate lihade ja eestimaiste juurviljadega. Kõige selle juurde kuulusid muidugi tulised Mehhiko stiilis kohapeal meisterdatud kastmed. Ja kõrvale muidugi maitsev Margarita🍸 mis taaskord oli natuke erilisem kui tavaliselt, kuna hapukas soolaäär oli siin segatud vürtsidega ja ka värvilt hoopis punakaspruun. Klaasi sisu loomulikult ei mõõdetud millimeetri täpsuse mõõdikuga, vaid peremees valas just nii palju, kui ühes õiges klaasis peaks jooki olema.

Ja siis tuli magustoit. Eestlastele kirjeldatuna oli see perenaise sõnul midagi saiavormi taolist, kuid ei. See maitses minu jaoks täpselt nii nagu oleksin keset kuuma suvepäeva sattunud otse Tallinna vanalinna jõuluturule. Soe kaneelimaitseline pehme ja hõrk suutäis jäätisega. See maitseelamus on kirjeldamatu või siis nagu mulle meeldis öelda „jõulumaitseline“. Ja muide, kõik kaunistused, mida meie toitude dekoreerimiseks kasutati, olid ekstra valitud ärasöödavatest lilledest🌼


Selle vahva kogemuse üks parim nüanss oli see, et kõik, mida pakutakse, tuleb otse samast aiast. Perenaine nimelt on elukutselt aednik ja mitte lihtne aednik. Sellist aeda annab ikka leida, mille keskel tundub taas, et oled sattunud kuhugi Lõuna-Ameerika riiki, sest kasvavad aiasaadused suvikõrvitsad🍆paprikad🫑tomatid🍅 tšillid🌶️ herned🫛olid nii lopsakad, värvikirevad ja põnevad kasvuhoonetes kui avamaapeal, et lausa kutsusid end jäädvustama. Sellist suurt ilu silmadesse ahmida pole juba ammu saanud.

Ja teiseks eriliseks efektiks oli kindlasti see, et keset eestimaist korrektsust ja tagasihoidlikkust tuulutatakse su pea korraks nagu värske tuulepuhanguga läbi, sest see ootamatu kaootilisus tõmbab sul korraks juhtme seinast ja viib liuglema psühholoogia põnevatele radadele ja muide, iseloomustab iseäranis hästi Hispaania ja Ladina-Ameerika rahvaste elustiili – saad tellida seda, mida parasjagu (alles) on ja seda, mida sa üldse kuuled peremehe käest, et täna on. Sa lihtsalt pead usaldama ja julgema proovida neid asju, mida võib-olla iseseisvalt ei olekski menüüst valinud ning see kõik tekitabki sellise erilise elamuse, mida tavapärases restoranis ei oskaks ettegi kujutada. Ahjaa ja see nüanss siis võib-olla ka, et peremees muide ongi Eestis elav mehhiklane, mis nüüd siis vastab nii mõnelegi küsimusele või ehk isegi neile kõigile?😊


Nii et kui otsustad kohta külastada, siis pead sinna sisenema väga avatud mõtteviisiga ja laskma ennast lennutada ja seda lendu ka usaldama. Ja lõpetuseks, kuna perenaisele sai lahkudes lubatud, et sellest kohast „teistele ei tohi rääkida“, siis ma otsustasingi kõnelemise asemel hoopis kirjutada😉

Dejar una respuesta

Tu dirección de correo electrónico no será publicada. Los campos obligatorios están marcados con *

es_ES