„Tõrksa taltsutus“ – Shakespeare’i Itaalia komöödia Vanemuise headuses

November on teatris käimise kuu. Sest mida sa novembris ikka muud teed, eks ole?

Käisin äsja vaatamas Shakespeare’i „Tõrksa taltsutust“, ikka Vanemuises. See oli täiuslik. Ses mõttes, et no enam paremini ei saa ühte suurejoonelist tükki lavastada. Alates kostüümidest kuni dekoratsioonide ja muusikapaladeni. Ja oiiii kui palju huumorit sinna vahele mahtus, sest tegemist oli komöödiaga, mis juba 1500ndatel aastatel oli mõeldud publikut naerutama. Shakespeare on mul juba Härma kooli aegadest ikka üks lemmikumaid siiani, kuid tüki sisu oleksin võinud eelnevalt siiski üle vaadata, sest tekst oli poeetiline ja natuke oli alguses tarvis kohaneda.

Väiksena oli teater meie peres üks põhiasi. „Viiuldaja katusel“, „Mees la Manchast“, „Oliver!“ (Oliver Twist), jne. Küll emaga, küll vanaemaga, aga ikka Vanemuine ja ikka Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Mait Trink, Jüri Lumiste… kes tundusid vahel juba nagu mu isiklikud onud või vanaisad, sest neid mäletan küll vist peaaegu igast Vanemuise etendusest.

Aga teatris käimine. See on üks omaette rituaal. Sest teatrisse ei minda ju ometigi ainult tükki vaatama. Meenub, kuidas igapäevaselt kodused ema ja isa muutusid mõnel laupäeva õhtul kenadeks härradeks ja daamideks. See oli minu jaoks nii võluv. Soliidne on vist see sõna, mis kõige paremini teatris käimise juurde passib. Mäletan siiani, milline oli ema teatrikott ja millised teatrikingad, kuidas ta kostüüme valis ja lokke keeras, millist parfüümi kasutas. Jah, teatrisse minemise juurde kuulub ilusasti riides panemine. Ja see on k-o-h-u-s-t-u-s-l-i-k! Vastasel juhul mine palun kinno.

Ja olles kohale jõudnud, siis see ärev tunne, kui kõlab esimene kutsung publikule oma kohtadele saali istumiseks või kui orkester enne etendust viimaseid pille häälestab… Klapptoolide klõbin ja hetk, kui tuled vaikselt hämarduma hakkavad. Isegi praegu sellele kombinatsioonile mõeldes läheb kõhus meeldivalt õõnsaks. Ma usun, et paljud teatrisõbrad teavad seda tunnet hästi.

Ja vaheajal ikka üks kohv ja pisike konjak, väike klaaskausis kartulisalat. Muljetada ja vaielda, kes keda kellegi meelest mängis ning alati imetleda legendaarsete näitlejate mustvalgeid fotosid teatrimaja seintel. Ja kava peab ka alati olema, alati.

Õnneks kuuluvad teatriga kokku traditsioonid. Nagu ma eelmisel reedel täheldasin, siis siiani riietutakse kenasti ja isegi vahetuskingad on paljudel veel kaasas. Vanematest inimestest ärgem üldse rääkigem, nemad on endiselt tippude tipp. Lokid, kõrvarõngad, säravad pintsakud ja hallipäised härrad käevangus. Ideaalne!

Nagu te vist juba aru olete saanud, siis teatris käimisest mõtlemine on viinud mind teelt kõrvale nostalgilistele radadele ekslema. Nüüd siis tüki juurde tagasi. Lühidalt räägib Shakespeare meile kelmika loo ühe Itaalia jõuka härra tütardest ja nende kosilastest. Noorem tütardest Bianca on malbe ja heasüdamlik, vanem Katharina aga tõrges tulehark. Kuna tütarde kaasavara on külluslik, ei peata kuulsus vanema tütre kurjast keelest ja meeste põlgurlusest kosilastel üritamast tema isaga kaup kokku saada.

Üks noormeestest nimega Petruchio on võtnud sihiks tõrges neiu taltsaks taltsutada. Nii kasutab ta erinevaid nippe ja trikke, et neiu loomus pehmeks treenida ja ta endale kaasaks kosida. Kõik see, mis aga ümber nende toimub, on lõputult koomiline. Tegelased peavad ühel või teisel põhjusel alalõpmata kellekski teiseks kehastuma, et oma plaane paremini ellu viia. See toob aga sekeldusi ja publikule ääretult naerupahvakaid. On narre ja naljakaid vanamehi, on itaallaslikult uhkeid kiidukukki, kauneid neidusid ja julgeid rüütleid.

Meeldejäävad kindlasti oma näitlejameisterlikkuses Bianca kosilane Gremio  (grand old Hannes Kaljujärv), teine kosilane Lucentio (Ken Rüütel) ja tema teener Tranio (Kristjan Üksküla), tütarde isa Babtista (Janek Joost, kes oli minu arust Aarne Ükskülaga äravahetamatult sarnase hääle ja olekuga) ja kõigist kõige koomilisem pantalonelik publiku lemmik Lucentio teener Biondello (Markus Habakukk).

Kõige ägedamaks teeb selle etenduse andekus muuta kõik kõige tavalisemad vestlused ääretult koomiliseks. Näiteks stseen, kuidas Petruchio pahandab oma teenrite ja rätsepmeistriga väga detailselt sellest, mis tema naisele tellitud kleidi juures ikka valesti on läinud ja teenrid seda kõike ülima teatraalsusega žestikuleerides ilmestada püüavad.

Leidsin ennast kogu etenduse aja suuri silmi tegemast ja pideva laia naeratusega, sest üllatusmomente oli ikka ja jälle. Ja kindlasti ka see, et näitlejad vahepeal räägivad ja laulavadki itaalia keeles, enamus teksti on luuleline ja muusika on nii vahva, et teatrimajast lahkudes kuulsin, kuidas õnnest säravad külastajad ümisesid kelmikaid viisijuppe veel käsikäes Vanemuise mäest alla jalutadeski.

Aitäh Shakespeare ja lavastaja Priit Strandberg, mina olen rahul.

Siiski üks tagasihoidlik hoiatus! Neil, kes ei ole käinud inglise kirjanduse erikoolis ega ülikoolis seda erialaselt õppinud, (Hamleti monoloogi peast ette kandnud jms🤦🏼‍♀️) siis võib näitekirjaniku keelekasutusest arusaamine alguses olla kohati konarlik, kuna Shakespeare on tuntud oma ebaharilike lausestruktuuride ning väljajätmiste ja sõnamängu poolest. Neil, kes on õppinud ladina, prantsuse, saksa või hispaania keelt ja neil, kes on harjunud luulet lugema, on Shakespeare’i poeetilise keele mõistmisel vähe raskusi. Aga sellegi poolest – kunsti pärast kunsti nautima minge ikka!

Dejar una respuesta

Tu dirección de correo electrónico no será publicada. Los campos obligatorios están marcados con *

es_ES