Ühine minevik ei kohusta ühiseks tulevikuks ehk kommentaar Katri Telleri Blondcasti osale “Sa oled nii muutunud!”

Kuulasin äsja esimest korda Katri Telleri Blondcasti, sest episood, millest juttu tuli, kõnetab mind ikka ja jälle eluteel. Pealkirja „Sa oled nii muutunud” all võtab Katri erinevate näidete põhjal kokku, kes on sinu tõelised sõbrad ja need, kes „justkui on” või siis vähemasti kunagi olid, kuid mingil hetkel on hakanud sinu tegemisi ebamugavate kommentaaridega suskima. Nagu Katri õnneks rahustab – „ühine minevik ei kohusta ühiseks tulevikuks” ehk et sa ei pea suhteid jätkama inimesega, kes toob sulle negatiivset energiat. Samuti juhib ta tähelepanu ka sellele, et alati on asi selles inimeses endas, kes teist halvustab – tal on kas mingi valu või kadedus nt iseenda realiseerimata soovide tõttu ja kuidagi siis sõpra halvustades suudab ta valusat tunnet enda sees justkui pehmendada.

Niisiis, peaaegu iga näide, mille Katri tõi, pani mind ehmatusest „stop” peale vajutama, sest pidin selle korraks läbi seedima, et kas ta päriselt ka tõi sellesama näite praegu minu elust!?? Ma oleksin justkui ise terve selle aja eetris ennast kuulanud 😀 Sest lihtsalt kõik lood olid nii sarnased ja tõesti usun nüüd, et ma ei ole ainuke, kes supleb segastes inimsuhetes, mõistatades ikka aasta jooksul mõned korrad, et miks küll üks inimene teisele tahtlikult negatiivseid kogemusi loob. Eriti veel sõbrale.

Peamiselt räägib siis Katri erinevatest näidetest, kuidas sõbrad ja lähedased meid elus tagasi hoiavad. Selle asemel, et innustada ja kannustada soove muutusteks, nad hoopis hurjutavad, kui sa tahad vahetada head ja stabiilset töökohta, mis sind enam ei rahulda või nt lahkuma suhtest, mis tegelikult ei ole üldse see, millisena sa oma elu näha tahaksid. Või siis tehakse maha neid, kes on elus vaeva näinud ja parema tuleviku nimel läinud uuesti ülikooli uut eriala õppima. Või neid, kes tervema ja kenama välimuse nimel vaeva näevad.

Oi kui palju ma olen kuulnud lauseid nagu „noh, sina ju muudkui õpid…” justkui vihjates, et eluülikoolis saab ikka kõvasti targemaks kui nt õigusteaduse kraadiga. Samuti räägib Katri sellest, kuidas eluvennad ja napsisõbrad teevad nalja nende üle, kes eelistavad tervislikke eluviise ja trennis käimist. Mnjah. Võin julgelt öelda, et sport on minu elus üks võtmesõna ja kavatsen selle eest seista igaühe vastu, kes väidab, et ilus välimus ja terved luud-liigesed või korras kolesteroolitase ei ole elus tähtsad.

Ja ka tõi Katri näite, et kui sõprade ringkonnas hakkab ühel sõbral paremini minema kui teistel, siis tema edu saadavad tihti kommentaarid nagu „raha ei ole elus kõige tähtsam…” jne. Iga terve mõistusega inimene saab aru, et raha teemal ei ole üldse mõtet sõna võtta kui tahad vähegi intelligentsuse piiridesse jääda, sest raha on ja jääb oluliseks enamuste oma väärtuste ja soovide realiseerimisel.

Üks näide, mis mul samuti paika pidas oli sellest, kuidas Katrile tuli uude koju esimest korda külla sõbranna, kes uudistamise ja rõõmu jagamise asemel hakkas hoopis tema kodu maha tegema, et kui kõle ja õudne tundub selles majas ikka elada. Meenus mullegi sarnane lugu, kui mu hea sõber mulle kunagi uude koju külla tuli ja seal esimese asjana kommenteeris, et „seinad on nii tühjad, kuidagi igav ja pole üldse hubane”. Sellised asjad jäävad meelde, kahjuks. Sest kõige olulisem iga suhtluse puhul peitub väga lihtsas põhimõttes – kuidas teine inimene sind tundma paneb.

Ma tõsiselt soovitan kuulata Katri sõnavõtte inimsuhetest ja sõpruse hoidmisest, sest see võib nii mõnegi kiiva kiskuva suhte osapoole veel õigel ajal mõtlema panna ja heal juhul sõpruse päästa. Vastasel juhul lõpetan Katri elutarga lausega „ühine minevik ei kohusta ühiseks tulevikuks”.