Postitus talve auks

Täna on kohe selline tunne, et peaks talve auks ühe postituse tegema. Ta on sellel aastal lihtsalt kohe ütlemata kaunis. Isegi kui ta pole veel tegelikult kalendri järgi üldse alanudki. Aga pean auga tunnistama, et ma ei mäleta oma elu jooksul nii varakult nii koheva ja täidlase lumega kaetud detsembri algust või tegelikult, isegi mitte ühtegi ülejäänud kuud ka, sest selline lumi tuleb vahel harva ja kestab tavaliselt paar päeva, mitte nagu nüüd, et sajab iga päev juurde ja külmetab kogu aeg parajalt -10 ringis. Ja nii juba nädalaid.

Mina hindan seda kõige ilusamat lumeloodust vist just selle järgi, et kui puudel on kõik oksad tugevalt härmatisega kaetud, mitte nii, et osaliselt tume oks välja paistab (mis on tavapärane). Ja tundub, et selline üleni valge katvus saab toimuda ainult teatud kindlatel tingimustel – äkki kui just eelnevalt on niiske olnud ja siis kohe külmetab lumekihi külge? Lihtsalt pakun.

Kui viimased suved on Eestimaad hakatud õnnistama pikkade, nädalaid järjest kestvate kuumadega, siis tundub, et sellel aastal on talvekülmadega täpselt sama lugu. Selline pikk periood on aga tekitanud võimaluse väga erinevateks ilumaastikeks. Iga päev on uus ilu – küll päikseta küll päiksega, küll pilves, küll pool-selgena, tähistaeva ja laterna valguses – kõik mis selle koheva lume iga päev erimoodi ja eri küljest särama lööb. Eriti kaunid ongi sel aastal minu meelest just hämaras tänavatulede valgel särama löövad lumised puud, mis eriti hästi välja joonistuvad.

Eriti suur kontrast on talvel saabuda pärast kõige mannetumat ja pimedamat aega, kus eestlasel tõesti tekib tunne justkui eelnev elu oleks ta küljest ära lõigatud, sest just-just saime ju õues valgete öödeni toimetada, grillida, supelda, metsas jalutamas käia ja siis korraga… on kõik läbi. Istu oma kodus nelja seina vahel, sest õues ei ole enam mitte kui midagi teha, lisaks läheb kl 16 pimedaks. Ja siis otsekui imeväel esimeste lumeräitsakatega kaob äkitselt kõik see pimedus ja kaamos, kõik lööb särama ja näod naerule. See lihtsalt on nii! Kummalisel kombel mul tõesti kisub nägu naerule kui lumises looduses kõnnin, lihtsalt ilu pärast. Sellist õnnetunnet kui seekord 2. detsembril Kääriku suusarajal tundsin, pole ammu tundnud – lihtsalt iseenesest poeb rõõm südamesse, umbes nii nagu oleks lollakalt armunud. Aga nii on 🙂

Ja loomulikult see lõputu toredate välitegevuste võimalus, mida lumi pakub, on see, mis inimesed rõõmsaks teeb. Uisutama, suusatama, lauatama, mäesuusatama, tuubitama, saanitama… lõputu valik! ja KÕIK need tegevused ilmusid justkui võluväel ja mitte ühtegi neist ei saanud kõigest eelmine kuu tagasi mitte kuidagimoodi looduses teostada. Nii et kummalisel kombel saavad eestlased lume saabudes justkui suve tagasi – jälle saab õues olla!

No ja ei saa üle ega ümber sellest, mis kogu ilmaga ka inimtegevuse poolt juhtuma hakkab. See tuledesära linnas, nipsasjakesed kodudes, laternad-küünlad-kuulid-päkapikud, kaunistused kaubanduskeskustes, jõuluturud siin ja seal muudavad samuti külma aja väga rõõmuküllaseks. Kaunid jõululaulud raadiotest kõlamas ja kuum glögi kodudes auramas. See kõik on nii maagiline ja ilus, et raske on ette kujutada kedagi, kellel jõuluaeg südant liigutama ei paneks.

Minu sõbrad Peruust on muidugi segaste tunnetega. Vahel ikka küsivad, et no palju siis täna külma on ja kui ma vastan, et -10, siis nende jaoks on see maailma lõpp. Endale tundub noh keskmine, sest eestlane hakkab päris külmast rääkima ikka pigem -20 juures. Aga nad hämmeldudes siis arutavad, et kuidas nemad küll selle külma üle elaks ja kuidas ühest kohast teise liikumiseks peaks kindlasti aktiivselt sportima, et end soojas hoida. Kunagi käis mul külas Kolumbia härra sooviga Eestis ettevõte avada ning sattus just kaheks nädalaks -20 kraadise detsembri-jaanuari aegsesse Tallinna. Vaesekene oli tulnud ainult sileda tallaga kingadega ja kukkus korduvalt munakivisel vanalinna teel libedaga selili. Lisaks ehmatas teda kõige enam ära see tunne suu avamisel, mida -20 tema kurgus tekitas. Härra sõnul oli see lausa lämmatav, nii et tal tekkis hirm, et ta ei saa enam hingata. No kujutage ise ette Medellinist pärit 70-aastast vanahärrat, kelle riigis on igavene kevad ja elu sees pole miinuskraade ega valget lund kohanud. Ja nagu naksti oli ta esimeses vanalinna turisti käsitööpoes ja tuli sealt välja vildist läki-läki ja villaste käpikutega. Vot see oli alles katsumus. Aga talle vääääga maitses meie seljanka, sellest rääkis ta õhinal videokõnes isegi oma kaugel Kolumbia kodus ootavale prouale ja saatis retsepti koju jõudmiseks ette. Minu Eestis elav Türgi sõber Erdem jällegi ütles, et talle meeldib see veider tunne, mida külm näole tekitab.

Ja just nüüd, kui ma olin endale valmis mõelnud, et sel aastal väga talve ei hakka „pidama“, siis tundub et hr Talv kuulis neid mõtteid pealt ja tegi kõik ristivastupidi, et mind oma ilulõksu meelitada…

No ja see õnnestuski tal, sajaga.. tegelikult ma vahel tõesti lähen lihtsalt toidupoodi 10 min kaugusel, aga juba ta tee peal luurab ta mind ja laseb parkivate autode lumemütse jäädvustama hakata või ehitab mu teele kauneid valgeid aiaskulptuure, millest kuidagi ei saa mööda vaadata.

Vahel mõtlen isegi, et peaks vägisi tagasi hoidma, sest ega see suur pildistamine võib paljudele närvidele käia ja imelikuna tunduda… aga siis jälle, kui näen oma kallite peruukate või Nepali Anjali tagasisidet ja lume vaimustust – mõtlen – ma ei saa seda ilu ikka jagamata jätta. Eriti nendele, kel lund ei ole või pole seda isegi kunagi elus oma silmaga näinud. Mina ise olen väga tänulik, kui keegi jagab kogemusi või ilusaid paikasid, sest see just näitab, et inimene tahab oma rõõmu teistega jagada ja teisigi rohkem väikeseid asju märkama panna😉 sest just väikesed asjad on need, millest õhtu lõpuks saab süda pilgeni õnne täis. Nii et jätkugu siis teile veel ühe suure lumesõbra, Joel Pärle, tagasisidena kasutatud sõnul minu “Lume TV” nii kauaks kui ilu on!