August on nagu pühapäev

“Augustiga on nii, et ta on nagu pühapäev – on küll veel vaba, aga see pole enam päris see..”

Alustan viimase suvekuu peegeldust lausega, millest sain 5 aastat tagasi aimu, et võiksin oma mõtteid rohkem väljendada, kui kirjutasin selle pealkirjaks ühele nukrale augustikuisele Facebooki pildile. Ja ootamatult tuli sellele väga palju tagasisidet, et inimesed tunnevad just täpselt sama tunnet – kevadkuud on nagu reede, juuni-juuli justkui laupäev ja august üleni pühapäev…

Augustikuisest nukrusest inspireerituna tulid pähe ka mõned luuleread.

Kas tead üht tüdrukut, peas villane müts,

sõrmed külmunud käpikuis ja tulipunane ninaots?

Seesama, kes seisis põlvini hanges, kui maa oli valge.

Truult ootas sind kuid – ootas sügise, ootas talve.

Ootas, mil sulab viimane külmunud ojake

ja tärkab lume alt esimene õrn võrseke.

Ootas ära, kui mai katab roheka vaibaga maa,

ja juuni ehib mai rohelise rüü värviliste õitega.

Ja jõudiski ära oodata… sinu, suve!

Nähes su kollaseid põski, hüppas ta su soojadesse lainetesse,

katsus varbaga su tulist rannariba, kuulas su kaunist ritsikakontserti.

Maitses su oivalisi punaseid ja roosasid, mahlaseid ja magusaid maiusi.

Paitas su rohelisi lehti ja pehmet ristikuvaipa,

jäi tukastamagi hetkeks su lõhnavasse õiepatja…

Nüüd seisab tütarlaps nukralt tee serval,

käes vari ja kummikud põlvini.

Nii kaua sind ootas ja igatses,

õhkas ja unistas, planeeris ja valmistus.

Kuid sina… sina tulid vaid viivuks.

Ja läinud sa oledki – sina, suvi.