JUULI – KUI ENAM EI PEA PLASTMASS-TOMATIT SÖÖMA

Pikalt mõtlesin, et mida iseäralikku siis juuli kohta kirjutada. Ta on nagu selline keskmine laps – juuni eelkäijana hoiab veel suvealguse elevust ja august toob kaasa nukrad lõpunoodid, aga juuli on selline… natuke laisk ja uimane, aga samas kõige oodatum suvekuu, kõigi puhkuste aeg, maal elamise aeg, rannas peesitamise aeg, äraolemise aeg…

• 

Juuli esimesed nädalad on mõnusad. Tõeline suvine kuu on alanud. Palju plaane, mõtteid, head ilma ootab ees. Natuke on jooksmist ka, kuna kõik on oma üritused ikka neile neljale vähesele nädalavahetusele ära mahutada püüdnud ja kui puhkus kestab ka ainult kaks nädalat nagu enamustel eestlastel, siis tegelikult läheb see aeg nagu niuhti. Hoidku selle eest, kui veel kogemata kaks vale nädalat valid, noh, ilma poolest. Tundus ju küll, et juuli algus oma 33-kraadiste päevadega on lõppematu, aga juuli lõpp tõi jahedat eestilikku ilma tagasi ja vihmasajudki sekka. Ei-ei, ega sellest midagi ei olegi… selle lämmatava kuumuse vahele, aga kui pead kontoris tööd tegema just kõige ilusamate ilmadega, siis…

Juulis on kõik Pärnus

• 

• 

Jah. Iga nädalavahetus ilmub teatud hulk instagrami storysid, kes on jälle Pärnusse jõudnud. No muidugi, Pärnu on eestlasele nagu kõige lähemal asuv päikesereis välismaale ja isegi tänaval kuuldav keel ei ole tihti eestimaine. Ja rääkige mis te tahate, et oi Eestis on ju teisigi ilusaid randasid nagu Võsu ja Narva-Jõesuu, siis Pärnut ei asenda ikka mitte miski. Mererand on kõige laiem, uhkem, võimsam. Merepõhi on pehmelt paitav liivane ja vesi on alati soe, mitte nagu Põhja-Eestis. Pärnus saab jalutada rätik õlal kas või kesklinnas, inimesed on vabad ja lõbusad, puhkusemeeleolus.

Kohvikud ja kontserdid

Pärnu on armsaid suvekohvikuid täis ja Pärnus toimub palju erinevaid kontserte, eriti nostalgilised on muidugi Raimond Valgre teemalised.

Seekord leidsime sadama lähedal ühe imeliselt õdusa aiakohviku, paadi ja puuriida vahel, kus pakuti… HISPAANIA tapasid ning kelneriga sai samuti hispaania keelt kõnelda, sest just sealt ta pärit oli ja tänu Eesti naisele ennast siin sisse seadnud. Oh seda rõõmu! Niii maitsavad suupisted ja isegi jääkohvi pakuti. Jäime ülirahule! Ühesõnaga, suvepuhkus Pärnus on väga romantiline ja mõnus, kui avastad õigeid kohti ja oled õiges meeleolus!

• 

• 

Kriitilisemad noodid

Sel aastal on täiendatud ka rannapromenaadi, kus hulganisti uusi kohvikuid ja restosid. Väga ilusa kujundusega ja randa hästi sobivad. Küll aga toiduvalik ja hinnad olid pigem välisturistidele mõeldud. Veinipokaal 7-9 eur + 5 eur pant ja serveeritakse plastmasstopsist, milles veini alla poole… Toit on ka krõbe, nt ports grillitud krevette maksab 19 eur. Kui võrdlen seda Tenerifel pakutud imemaitsvate, värskete, äsja püütud ja grillitud krevettidega, mida pakuti kõrgetel kaljudel merevaatega restos ja mis maksid 7 eur!

Pärnu vs Tenerife

• 

• 

Minu soovitus oleks pakkuda lisaks hispaanialikke tapasid ja kas või maitsvaid krevetipaninisid nagu Aloha baar eelmistel suvedel tegi. Nüüd on jäänud pigem peen restorani toidumenüü, mida rannas kuumal suvepäeval just ei eelistaks. Aga kui turgu on, no mis ütleja mina olen.

Ja siis see muusika. Igast baarist kostab ülikõvasti üks ja seesama elektrooniline õõtsumise muusika, mis nüüd nii moes on. Kuskilt Ibizalt on ta võetud ja Eesti ühiskonda surutud, sest „see on stiilne ja peen“. Saan aru, et tagataustaks, aga see oli nii kõvasti üle kohviku, et kaaslasega raske suhelda. Huvitav kontrast siiski, et õhtul Sunseti lounge’s istudes märkasin, et rahvas elavnes ja hakkas lava ette tantsima jooksma ikka siis, kui tuli Nyushat, Viit Miinust või Raju reedet. Õhtuhämaruses ja alkomõju all on kõik kassid hallid.

Aga tore on kindlasti Väike Kuuba, et nad ikka Pärnus ka tegutsevad lisaks Tartule. Seekord valisime isegi päevituspaiga selle järgi, et Mojito purgikesi lähemalt tassida saab ja Kuuba on üldse igati mõnusa vaibiga, joogid rikkaliku koostisega ja noh, seal on üks äärmiselt kena müüja ka – nagu otse Kuubalt kukkunud. Ma usun, et tema nimi on miskit nagu Martin Otto… 😀

• 

• 

Mis siis juuli looduses pakub?

Nagu mu isa ütleb – juulis on kõik lopsakas. Loodus on saavutanud oma täiuse, küll mitte enam nii sügavroheline, kui juunis, aga selle-eest pirakas ja valminud. Igasuguseid põllulilli õitseb ja ritsikad siristavad heina sees.

• 

• 

Selle aasta juuli on muidugi omamoodi kollasem. Vili oli varem valmis ja juba juuli algus meenutas värvidelt augusti lõppu. Loomulikult pakub juuli kevade algul vormima hakatud ja lõpuks valmis saanud marjasaaki. Meid tervitavad metsa- ja aiaviljad. Metsa küll sellel aastal oli pea võimatu saada, sest lisaks veekoguäärtele olid parmud ka metsaalused vallutanud ja minu ühe nädala sees kolmel korral metsa mineku üritamised luhtusid kiire sprindiga poole tee pealt tagurpidi tagasi. Juuli lõpus jahedamate ilmadega siiski mõned mustikad sain korjatud, peamiselt suhu.

• 

• 

Aias on valminud murelid, kirsid, tikrid, punased- ja mustad sõstrad, vaarikad. Tikrid on minu vaieldamatud lemmikud. Parajalt magusad ja parajalt hapud, aga kui ikka liiga hapud, ime pehme sisu välja ja viska kest põõsa alla – lapsena küll töötas. Aga jaa, tikrid on enamasti põõsalt otsas enne, kui nad päris valmiski saavad.

Aga teate mis toob kõige enam rõõmu – lõpuks ometi ei pea poest plastmassimaitselist tomatit ostma! Ja seda aega ootan ma terve aasta, sest tomat mulle niiiii maitseb, aga poetomat käib suus ringi ja kuidagi ei taha teda talvisel ajal osta. Maitsetu käkk. Ja ma tean veel mõnda tomatisõpra, kelle talvine unistus on suvehommikul oma aias „palja kellaga“ kasvuhoonesse jalutada ja üks magus tulipunane tomat ampsata 😀

• 

• 

Ja kurgid… muudkui paisuvad iga hommikuga. Nendega on see lugu, et kui nad valmima hakkavad, siis ikka kõik korraga, nii et ei jõua neid nii palju ära meisterdada, kui nad kõik ühel ja samal ajal end sulle pakuvad.

• 

• 

Mul on ainult natuke kahju, et tegelikult juuli minus eriti suurt vaimustust ei tekita. See on vist sellepärast, et suveootuse elevus on mais ja juunis juba läbi elatud, rohelise looduse tärkamise üle ära rõõmustatud ja nüüd on tunne, et oled sellega lihtsalt harjunud. Enam ei mäleta, et alles oli talvekülm ja karvamüts, tundub natuke nagu alati olekski olnud üks igavene suvi.

Aga ilma juulita me kargeid talvekülmi üle ei elaks. Poleks seda suurt suveootust, sest hoolimata eelmistest eredatest kevadkuudest, on ikkagi juuli see, kus meri kõige soojem, ööd kõige pehmemad, päikest kõige rohkem, kraadid kõige kõrgemad ja kõige enam ikka seda päris suve, mida me põhjamaalased nii väga armastame. Ja ega alati ei peagi elevust olema, vahel tuleb lihtsalt nautida.