Mereääre

„Mereääre“ – see on üks maagiline sõna. „Mereääre“ tähendab koos pere, sugulaste ja sõpradega pikemat äraolekut linnakärast ja töökohustustest kauni Pärnumaa mere ääres, kus hinge paitab mõnus männimetsa hõng, rahustav merelainete loksumine, soojalt paitav päike, õdusad lõkkeõhtud, uinumine telgis merekohina taustal, varahommikune suplus karastavas lainevahus ja lihtsalt kulgemine „mereaja“ järgi.

Meie suguvõsa alustas rännakut mere äärde juba 1960ndatest aastatest, kus laagrisse jäädi Pärnumaa kalurikülade randadesse. Ja ikka nii, et pikemad olijad läksid ca nädalaks, kaasas suitsuahi, kalavõrgud, kummipaadid, veepaagid ja mis kõige tähtsam – laagrilipp. Peamised telkimiskohad olid Häädemeeste kandis Treimani ja Kabli küla. Sel ajal ei olnud muidugi mingeid uhkeid RMK majakesi ja lõkkekohti, vaid teed mereni raiuti läbi kõrkjate (Treimanis) või siis käidi kaluri hoovist läbi (Kablis), kes 25 krooni või pudelikese kangema eest tõstis tõkkepuu üles ja lasi kamba läbi oma maade mereni välja.

Sõit „merre“ võttis tol ajal muidugi terve päeva, eriti kui selleks kasutati vana Moskvitši, mis liikus tibusammul. Niisiis oli kord aastas rännak Tartust Pärnumaale ikka suur ettevõtmine – päev läbi pakkimist ja teine päev sõitmist vahepeatustega Kilingi-Nõmmes, kus keha kinnitada ja väiksemate metsapeatustega. Seda enam tundus kohalejõudmine uskumatu ja erilisena.

Ja kui viimaks jõuti, siis seal mändide ja kõrkjate vahel seati sisse võimas telklaager, merest uhutud puudest vormiti lauad ja toolid. Kõrkjate sisse tallati pika teeraja lõpus toretsev väli-wc. Samamoodi tehti toidu säilitamiseks – maasse kaevati sügav auk keldri tarvis. Toit muidugi valmistati ka suures osas ise. Kõige kuulsamaks laagritoiduks oli nõndanimetatud meremöks, mida keedeti lõkke peal suures potis ja mis sisaldas oma aiast pärit porgandit, kartulit, kapsast ja maitsetugevdamiseks poeleti lihakonservi.

Meremängud

Mereääres ei passitud muidugi niisama. Kavas olid pallimängud, spordivõistlused, kaardimängud, sulgpall, veepall, lendav taldrik jne. Kõige olulisem oli alati rannavõrkpall, sest võrguplats oli kohalikel sisse seatud nii laagrialal kui rannaplatsil ja kuna suur seltskond koos, siis sai korraliku meeskonna kokku. Lastele korraldas meie tädi Ülle alati spordivõistlusi ja vähemalt ühel neist olen isegi saanud medali kaugushüppes, mis on siiani mu lemmikspordiala.

Palju rõõmu tegi muidugi mõista ka rannas liivalosside ja -kujude meisterdamine, männikoorest laevukeste voolimine, linnusulg purjeks. Mändide otsas oli samuti mõnus ronida, kuna mereäärsed puud on madalad jändrikud, kuhu lastel hea peale ulatuda. Noh, vaiguseks sai ka muidugi. Aga hullamist lainetes ja täispuhutavate veeujukite peal ei asenda lapse jaoks küll ükski sisemaa tegevus!

Rännak Lemme

Laagrielu vahepeale käidi ka rännakutel naaberkülades nii toiduvarude täiendamiseks kui ka niisama seikluse mõttes. Põhiline koht oli muidugi Lemme „õllekohvik“. See oli lastelegi alati suur sündmus, kui laagritegevuste ja -toidu vahele sai natuke kohvikukraami nautida ja teisi suvitajaid näha. Juba teekond ise oli vahva kahekilomeetrine rännak mööda männimetsaaluseid radu, kus tee peal maha puistatud pakendite järgi võis mõttes näiteks lemmikjäätise välja valida. Mõnusalt siis sumisesime selles kalavõrkudega dekoreeritud ja õllehõngulises teeäärses kalurikõrtsis suure seltskonnaga, kus mehed võtsid õlut, lapsed-naised friikaid ja kooke, cocat ja fantat, mis siis ikka veel pigem eriline kraam oli.

Lõkkeõhtud

Õhtu saabudes koguneti õdusa lõkke ümber, vesteti anekdoote, jagati ringis kruusi mõne kangema kraamiga ja lauldi muhedaid (mere)laule ja kindlasti ei puudunud ka legendaarne „Ämmamoori maja“, mille sõnad lastele igavesti nalja pakkusid, nii et puntratants sinna juurde mõeldi ja ise lõkerdades läbi naerupahvakute neid ämmamoori-maja-maha-pummeldamise sõnu hõisati. Kusjuures õhtud ei olnud alati sugugi soojad, kaasas olid joped, dressid, kampsunid, kasukvestid. Ei mindud ju ilma järgi, vaid ikka siis, kui saadi ja taheti minna.

Krapi rand

Nüüdseks on nii mõndagi muutunud. Meri on sama, aga koht on teine. Kui RMK oma telkimisala Krapi randa paika pani, liikus laagri asukoht sujuvalt muidugi mugavuse poole. Kui ikka lauad-toolid on olemas, grillkoht valmis ehitatud ja wc-dki iga natukese aja tagant toretsevad, siis polnud pikalt mõtlemist. Koos Krapi rannaga on liitunud veelgi rohkem tuttavaid, sest tänu mugavustele saavad nõudlikumadki suvitajad nüüd laagrist osa võtta. Krapi rannaga on muutunud nii mõnedki traditsioonid või asendunud uutega. Enam ei käida nii pikalt ehk nädal on asendunud nädalavahetusega. Inimesed ei lülita end ka enam nii palju välja – telefonid ja läpakad on tihti ikka käeulatuses. Laulujoru on asendunud youtube’i laululistiga ja isetehtud toit kaasaostetud valmistoiduga. Grillimine on küll selle eest hoogu saanud, sest grilltooted on mõistagi mitmekesistunud.

• 

• 

Pagaripood

Üheks uueks traditsiooniks on kindlasti imeline pagaripood Kablis, millest iga lisanduv seltskond alati enne laagrisse saabumist läbi sõidab ja singi, liha, viineri, juustu, kohupiima, mooni, kaneeli, kreemi ja pistaatsia kuumi saiakesi kaasa haarab.

Kabli Pagaripood on niivõrd populaarne, et tihti on järjekord uksest välja ja vahest peab pikalt ootama või lausa tühjade kätega lahkuma, kui lett on nina eest tühjaks ostetud. Kui aga satud õigel ajal, toob kokatädi tagant uksest suure alusetäie värskeid lõhnavaid kuumi pirukaid ja siis läheb rabamiseks.

Aga miks see mereääre ikkagi nii eriline on?

Lisaks sellele, et saabudes viskab ninna mõnus soolane mereõhk ja paitav männimetsa hõng ning loomulikult sillerdav päike ja rahustavalt loksuv meri, on inimesed mere ääres vabad. Kodustest ja töistest kohustustest eemal. Aeg kulgeb rahulikult ja nagu mereääres vastatakse kella küsimise peale, on seal „kell öö või kell päev“. Ja rohkem ei olegi vaja. Vaikselt kulged ja toimetad omi asju: võtad päikest, ronid kividel, hullad lainetes, jalutad rannal, meisterdad võikut, loed raamatut, istud laua ümber ja jagad kaaslastega rummitopsi vesteldes lõbusalt juttu. Mida saab üks hing veel tahta parimaks hingekosutavaks puhkuseks.

• 

• 

Mereääre laagrielu on piisavalt kaugel ja samas lähedal, piisavalt omaette ja piisavalt seltskondlik, piisavalt olesklemist ja piisavalt tegutsemist. Inimesed on rõõmsameelsed ja mis kõige tunnetatav – üksteisega võrdsed. Mere ääres ei loe, milline on su ametikoht, kus sa elad, millega sõidad, palju teenid – sel ajal elame kõik ühtmoodi telklaagri elu, jagame üksteisega söögi- ja joogipoolist, tegutseme ühe eesmärgi nimel ja kõigil on hea olla.

1-aastasest peale võeti mind mere äärde kaasa ja nii iga suvi kuni tänaseni välja. Aastate vältel on inimesi vahetunud, paljud juba lahkunud, kuid nende lapsed ja lapselapsed veavad traditsiooni jõudsalt edasi. Ja mitte ainult, seltsi on põimitud ka mitmed uustulnukad, sõbrad ja tuttavad ning nende kaaslased. Isegi nii tugevalt levib see mereääre traditsioon, et need, kes meie näitel omal ajal käima hakkasid, käivad ka omaette ja veel kolmandategi tuttavatega isekeskis edasi.

On nüüd ju küll avatud piirid ja võimalus peesitama sõita kõige eksootilisematesse paikadesse, aga see vankumatu “mere usk” veab meid sellest hoolimata ikka vähemalt korra suve jooksul Krapi randa kokku.