Sri Lanka – seiklus idamaises troopikas

Miks reisida Sri Lankale?

Kui varem selles riigis rännanud iluteenindaja mind enne reisi juhendas, et sellest tuleb teil üks suur seiklus, siis ma ei teadnud, mida mõelda. Aga tal oli õigus…

Kui sul on soov selliseks elamuseks, mis pakub imeilusat rohelust täis lopsakat troopilist loodust, kus saad käia mägedes matkamas, kohata looduses eksootilisi loomi, kogeda idamaist kultuuri, vürtsikaid toite, eksootilisi puuvilju, aga ka imelisi randasid surfamiseks, snorgeldamiseks või kilpkonnadega ujumiseks, siis just seetõttu valiksin ka mina Sri Lanka võib-olla nii mõnigi kord elus veel.


Reisiplaan

Meie soovinimekiri: Safari loomapark, ronimine roheliste mägede tippudesse, kosed, kohalik toit, Ayurveda ja jooga, 7-tunnine Unesco ilusaimate vaadetega rongisõit läbi Nuwara Eliya teeistanduste, Buddha templid, teevabrik, ravimtaimede aed, elevantide külastus ning lõpuks erinevad troopilised rannad ja julguse korral ka surfamine, sest Sri Lanka on kuulus oma surfi randade, ülisooja vee ning ideaalsete lainete poolest, mistõttu meelitab kohale surfi rahvast üle kogu maailma.

Lend

Uskumatu, aga Tallinnast läheb Sri Lankale otselend! See on paljudele kindlasti suureks boonuseks, mugav ja rahulik, kuigi 12 tundi pikk.

Reisibürood pakuvad pakettreise koos lennu ja hotelliga, kuid meie valisime siiski ainult lennupileti, sest tahtsime käia saare erinevates paikades, mis eeldas ka sihtkohtades ööbimisi. Seega oleks tülikam/kulukam kogu aeg saare ühte kohta tagasi sõita ja seda tihti tõenäoliselt pimedas ja pimedaks läheb sekundi pealt kl 18:30. Aga pean mainima, et kui transfeeri ei ole Eestist ära korraldatud ja kõik ööbimised on iseseisvalt võetud, pead ka reisile minema veidike teistsuguse hoiakuga: natuke ärevil ja pinges, kas kõik laabub ja kas leiad autojuhid, ööbimiskoha üles jne. Vahel ei leia autojuhid isegi neid ööbimiskohti üles. Ühesõnaga, ma üldse ei pane eelistuseks omal käel rändamist, kuna see tõmbab teatud puhkusemeeleolu alla ja lisab stressi, kuid selle eest pakub jällegi hoopis erilisemaid paikasid ja ehedamaid kogemusi kui organiseeritud paketireisil.

  • Paketireisid algasid summadega 1098 (ainult lend 899)

Niisiis üks peamine põhjus, miks soovisime ise oma reisi korraldada oli see, et tahtsime võimalikult ehedat kogemust. Erinevate ööbimiskohtadega seoses tutvud ka erinevate kohalikega ja eri paikade võludega. Miskipärast  pakkus reisifirma hotelle ka peamiselt piirkonda, kus on ujumiseks kõlbmatud ülisuurte lainetega rannad. Aga tundub ju mõeldamatu sõita nii kaugele troopikasse, et seal siis ainult basseini ääres lebada… Meie plaan oli reisi esimene osa teha aktiivne, näha ja käia võimalikult palju sisemaal ja mägedes ning siis teine pool pühenduda randadele.

Raha vahetamine – Sri Lankal on kasutusel kohalik ruupia (LKR) ja USA dollar. 1 eur on umbes 320 LKR ehk mina mõtlesin kogu aeg nii, et 1000 LKR sisse mahub ca 3 euri. Sellega oli hea igasuguseid hindasid ja tuhandeid teisendada.

Valuutat püüdsime vahetada Eestis, kuid see tehti juba vahetuspunktis selgeks, et Eestis on väga halb kurss ja mõistlikum on seda teha kohapeal lennujaamas. Kuna kohalikku raha pelgasime, siis soovisime võimalikult palju dollareid vahetada ning ei võtnud kuulmagi vahetuspunkti nõuannet, et dollariga sa siin midagi ei tee, arvates, et nagunii petavad ja tahavad lihtsalt teenida. Hiljem selgus aga, et neil oli õigus. Keegi väga seda võõrast raha ei taha ja eelistatakse kohalikku. Ju nad peavad siis ise dollareid vahetama minema ja see on tülikas/kulukas. Seega vahetasime hiljem pea kõik dollarid ikkagi ruupiateks.

  • Raha vahetasime 500 eur ja sellest suurem osa läks hotellidele ja transpordile. Hotelli öö hind on kuskil 20 eur (10 eur nägu), transpordi saad nii nagu kaupled 😉

Esimene öö džunglis

Kohe esimeseks seikluseks kohale jõudes oligi see, et kogu lennukitäis eestlasi vuras kenasti oma transfeeri bussidesse, meie Vikiga jäime kahekesi pisikesse lennujaama, keset pilkast džunglipimedust. Seltsiks vaid automaatidega valvel sõduripoisid. Meil oli kindel plaan võtta taksosõiduks reisijuhtide soovitatud Uberi teenus, et vältida esimese õhtu sekeldusi kohalikega. Kuid plaaniks see jäigi. Täname õnne, et lennukal oli põhimõtteliselt üks taksojuht, kes end meile pakkus, kuid ka temast olime peaaegu ilma, sest kõrkus ei lubanud tema pakutud sõiduhinda mitte mõeldagi, kuna Uber näitas umbes 3 korda soodsamat hinda. Meile aga selgitati, et mingi Uber siia džunglisse ei sõida ja tundus, et kohalikel oligi õigus ja pärast pikemat vaidlust ja tingimist pidime siiski uhkusele alla vanduma.

Küll aga kujunes hirmsaks see, et meie ööbimiskoht asus keset džunglit, täitsa loomapargi ääres ning autojuht ei leidnud seda mitte kuidagi üles, kuna mõne koha peal lihtsalt ei olnud teed, mida kaart näitas. Vesi oli selle minema viinud. Lõpuks õnnestus meil kuidagi kohaliku telefonikaardiga saada ühendust hotelli administraatoriga, kes autojuhi ära juhendas. Küll aga olime jõudnud selle aja peale juba kõikvõimalikud oma eluga edasi juhtuvad stsenaariumid läbi mõelda. Ainult et taksojuhiga eelnevalt kokkulepitud sõidusumma muutus siiski suuremaks, kuna ta järjekindlalt seda nõudis, ei tea küll, mis põhjusel. Niipalju siis kauplemisest.

Meie toakene asus väikeses džungli bangalos keset öiseid looma- ja linnuhääli  ning muidugi – metsikut niisket kuumust. Olime valinud oma kohakese võimalikult rahvuspargi lähedal, et sealt siis kohe hommikul kl 5:30 džiibiga safarile põrutada. Päris tugev katsumus pärast 12-tunnist pea magamata lendu proovida džungli öö ärevuses 5 tundi suikuda, et kohe jälle ärgata. Aga nagu meie parasiitlauseks sellel reisil sai „A no mis sa teed…“, siis sellise suhtumisega saime igal pool hakkama, sest seiklusreisidel ei lähe asjad kunagi plaanipäraselt ja ootamatusi tuleb ette kogu aeg. Siis aitab ainult suhtumine.

Safari  – Yala National Park

Loomapargi külastamisest olin unistanud juba eelmise aasta Aafrika reisist, mil loomad kahjuks reisiplaani ei mahtunud. Nüüd siis lõpuks. Valisime Yala rahvuspargi, sest seal on lisaks elevantidele teisi loomi ka. Džiibisõit oli meeldivalt privaatne – ainult meile kahele.

Elevantide kohtamine päris looduses oli kindlasti kõige erilisem. Sellistel hetkedel tulid kõik safari džiibid kokku ja turistid imetlesido vaikides seda suurt kuninglikkust. Lootsime näha ka leopardi, kuid seekord näidati meile vaid värsket varahommikust käpajälge. Peamiselt nägime erinevaid troopilisi linde, kellest kõige meeldejäävam uhke paabulind erinevais paikades ja poosides. Muide, paabulind teeb kassi häält! Täiesti kreisi! Öösiti mõtlesime, et mis krdi mjääääuuu mjääääu see džungli metsast kostab. See on paabulind!

Kuid juba teekond parki möödus nii, et hoia piip ja prillid. Kihutades, rappudes, tuules vääneldes. Liikluses on lankalased hullud. Ja need auklikud ja mudased kraavid, milles siis loomapargis sõita tuli… tegi asja veel 10x hullemaks.

Tegelikult läks isegi hästi, sest kuuldavasti ei kohta iga päev üldse kõiki neid loomi, keda meil õnnestus tabada. Kohtusime ka vesipühvlite, krokodillide, hirvekeste, mõnede ahvipoiste ja veel miskite tegelastega, aga mu magamata aju oli veel üsna uimane, nii et mõned liigid võivad praegu kirjutisest välja jääda. Elamus oli võimas, sest väga vinge on olla niimoodi varahommikuse loodusega üks.

Safari kestis umbes 5 tundi ning oma džungli pessa tagasi jõudes hakkasime juba uut transporti plaanima – sisemaale mägede piirkonda, Ellasse. See käib siin õnneks hõlpsasti, alati teab keegi kedagi, kes teab kedagi, kellel on auto ja kes tahab teenida. Niisiis saime oma autojuhi abivalmilt hotelli administraatorilt.

  • Safari sõit 11 500 ruupiat 2 inimest (36 eur), sissepääs rahvusparki 13 000  LKR  inimene (40 eur).

Ella

Kõige meeldejäävam paik Sri Lankal. Meie hotell asus mäe keskel, kuhu autoga ei pääsenudki. Üles viis meid poolele teele tukike ja edasine tee kulges mööda künkaid ja vihmast libedat mäemaastikku. Õnneks kandis võõrustaja meie kohvrid lõpuni välja. Ja seal lõpus… see vaade meie terrassilt Ella kuulsaimatele mägedele, lopsakas džungel ja ahvikesed ümberringi banaanipuude otsas. See oli kirjeldamatu tunne. Eriti järgmisel hommikul, kui ärkasime kl 6 koos loodusega – need värvid, hääled ja õhk oli nagu muinasjutus. Keset päeva on seda võimatu kogeda. Sellelt rõdult ei tahtnud me ei hommikul ega õhtul kuidagi lahkuda.

Järgmisel hommikul olid meie sihtkohtadeks matkamine Little Adam’s Peak mäe otsa, tee peal avastatud kohalik kose tuur ning lõpuks kuulus Nine Arch Bridge – üheksa võlviga sild. Kose juurde kutsus meid tee peal kohalik teejuht, kes näitas ette teekonna läbi rägastiku imelise peidetud kose juurde. Ise poleks me seda kindlasti avastanud. Vahel tuleb olla spontaanne. Matka lõpus tervitas meid ka kookosmahl härra Isehakanud Giidi perekonna juures, kelle majakene jäi mugavalt kosematka tee peale.

Little Adam’s Peak

Järgmiseks ronisime kuulsa Little Adam’s Peak mäetippu, kuhu viis kaunis looklev teekene läbi roheliste teeistanduste. Tavaliselt käiakse siin päikesetõusul, aga meie ronisime ikka “tervislikult” peaaegu keskpäevasel ajal.


Kuigi palavus ja janu olid tapvad, siis vaated üles jõudes olid imelised ja lisarõõm ka aktiivsest liikumisest. Esimest korda elus sain endale päikesepõletuse villid, sest unustasin turjale päiksekreemi panna.

Nine Arch Bridge

Päeva lõpuks kogunesime koos kümnete turistidega ootama kuulsat Ella-Kandy rongi möödumist Nine Arch Bridge äärde ja klõpsasime oma kohustuslikud pildid uhketest sillavõlvidest päikeseloojangul.


Ella-Kandy rong

Rong, mis sõidab 7 tundi ja on loetud Unesco maailmapärandi kõige ilusamate vaadetega rongisõiduks. Selle rongiga reisisime me Ellast Kandysse, et külastada templeid ja kogeda selle iidse linna salapäraseid võlusid. Sellel teekonnal nägime me vast Sri Lankat kõige enam: kohalikku elu, põllutööd ja loomulikult rohelisi Nuwara Eliya teeistandusi, mägesid, koski ja jõgesid. Maalilist loodust, mida varem pole kohanud. Õnneks käisid rongis ringi ka pirukamüüjad, kes pakkusid Sri Lanka vürtsikaid samosasid. Pileti rongile ostsime internetist, sellega oli küll natuke tegu, sest tegime seda alles eelmisel õhtul. Tegelikult soovitatakse palju varem pilet ära osta, sest need lihtsalt saavad otsa. Valisime teise klassi vaguni, kus olid kindlad istekohad ja aknad avatud. Kolmandas klassis sõidab peamiselt kohalik rahvas ning esimeses ei käi kahjuks aknad lahti.

  • Rongipilet 22 USD inimene (see oli hind, kui broneerida netist, kohapeal riskides võimalik arvatavasti kordades väiksema summaga)

Kandy

Rongijaamast saime endale kohaliku autojuhi, kes lahkesti järgmisel päeval meid ka saare teise otsa rannarajooni lubas ära viia. Meie ööbimine Kandys oli askeetlik, autentne, idamaine.

Eco Retreat nimeline kohake, kus pakutakse ayurveda protseduure, massaaže, joogatunde ning mis asub taaskord keset džunglit. Kohale jõudes pakuti meile kohe teed ning pandi põlema ka viiruk. Samuti oli laua peal valmis lausa infoleht, mis tutvustas, milliseid loomi selle majutuse territooriumil kohata võib. Õhtu hakul kohtasime näiteks okassiga 😀

The Tooth Temple – Buddha hamba tempel

Pärast väikest värskendust läksime ka linna, et jõuda Sri Lanka ühe kuulsaima templi – The Tooth Tempel ehk Buddha hamba kummardamise templi õhtusele tseremooniale, kus oma rituaale tegid oranžides rüüdes mungad. Väidetavalt asub selles templis siis Buddha iidne hammas, mida austamas käiakse. Külastajad viisid Buddhale annetusi ja lilli, mängiti idamaist muusikat, taoti trumme, gonge, lauldi. Kogu suurel (ka väli-) territooriumil pidi kõndima otseloomulikult paljajalu.

  • Sissepääs ca 24 eur

Buddha templid, ravimtaimede aed, elevandid ja teevabrik

Hommikul alustasime teekonda oma rannapiirkonda, Weligama surfiparadiisi, kuid tee peale jäi terve päeva jagu tegevusi: veel üks Buddha tempel, vürtside ja ravimtaimede botaanikaaed, elevantidega kohtumine, teeistandus ja -vabrik.

Bahirawakanda Buddha Tempel

Kandy kesklinnast ligikaudu 2 kilomeetri kaugusel asub Theravada budistlik tempel, mida nimetatakse Sri Maha Bodhi Viharayaks ja mida tuntakse ka Bahirawakanda templina. Tempel on kuulus oma hiiglasliku valge Buddha kuju poolest, mis on üks saare kõrgeimaid. Mäe tippu ronides avaneb vaade Kandy linnale ja seda ümbritsevatele mäeahelikele. Tempel ehitati 1972. aastal ja ausamba ehitamine lõpetati 1992. Giidi sõnul renoveeritakse tempel kogutud annetuste eest iga aasta augustikuu pidustusteks.

Spice Garden – vürtside ja ravimtaimede aed

Spice Garden kujutas endast Ayurveda ravitsemist õppivate üliõpilaste poolt tehtavat külaskäiku ravimtaimede aeda, kus õpetati, kuidas erinevaid taimi ja nende vilju ravi eesmärgil kasutatakse. Alustuseks tassike vürtsiteed kardemoni, ingveri, kaneeli ja koriandriga. Tuuri lõpuks saime massaaži ning päikse poolt põletatud kohti aaloega ravida. Tegelikult üks ehedamaid kogemusi, kui reisida Sri Lankale ikka sellel eesmärgil, et kogeda idamaist kultuuri, mis oli minu kindlaks eesmärgiks. Niisiis räägiti meile sandlipuust, muskaadist, kaneeliõlist, aaloe verast, kookosõlist ja paljust muust.

Näiteks määriti minu käeseljale 10-ks minutiks Kesharani naturaalset karvaeemalduskreemi ning karvad selle koha pealt tõesti kukkusid 10 min hiljem maha, sest salv laiendab karva ümbritsevaid poore ning karvanääps kukub välja. Kõige populaarsem toode pidi olema looduslik hammaste valgendaja Muthuhara. Meie giidil olid tõesti säravvalged hambad, nii et ka seda võiks uskuda. Kuna tooted olid tegelikult päris kalli hinnaga, siis ei raatsinud me palju osta. Küll aga need, mis soetasime, toimisid. Nii et Ayurveda ei ole mingi sõnakõlks ega petlik voodoo nali, vaid täiesti arvestatav ravimeetod. Nii nagu nad ise ütlevad – lääne meditsiin toimib kiiresti, kuid on kõrvalmõjudega, mis ilmnevad elu jooksul; ajurveedik selle eest toimib küll aeglasemalt, aga on kõrvalmõjudeta, seega tervisele ohutum.

  • Sissepääs tasuta + tipp ise tead palju jätad ja apteegipood lõpus võib su üldse rahast lagedaks tõmmata 😀

Elevandid

Me läksime vantse vaatama. Tore on neid kaugel rohumaal imetleda, kuid natuke soovisime ka oma käega katsuda. Siiski mitte seljas sõita, see tundus liig mis liig niigi turistide poolt ära vaevatud loomadele kui ka meile. Selle asemel saime aga vantsidele puuvilju pakkuda, mida nad muide väga ahnelt alla kugistasid. Teada saime, et üks vant sööbki 200-400 kg toitu ühe päeva jooksul. Ja saime ka elevandiga vannis käia ning kookoskoorega ta kuumusest väsinud nahka pesta. See oli armas ja tore tegevus, natuke naljakas ka. Kas teadsite, et elevandi nahk on lähedalt tegelikult hoopis karvane? 😉

  • Sissepääs 3000 LKR ehk ca 10 eur

Tea Factory – Kadugannawa teevabrik

Kuulsaimas teeriigis (endise nimega Tseilon) ei saa ju jätta teevabrikut külastamata. Käisime Kadugannawa teevabrikus, kus tutvustati peamiselt musta tee tehnoloogiat. Roheline ja must tee tulevad muide sama taime küljest, lihtsalt erinevad taime osad ja tehnika. Väga palju masinaid käib teekene läbi enne, kui tassi sisse voolab: kuivatus, purustus, värviseparaator, kvaliteediseprataator jne jne. Me maitsesime B.O.P ehk Broken Orange Pekoe teed, mis on tuntud hea maitse ja tugevusastme vahelise tasakaalu poolest, samuti annab teele tassi sees imeilusa oranži apelsinikarva tooni. Meile maitses ja viisime koju kaasa ka.

  • Sissepääs tasuta + tipp + kaasaostmiseks

Weligama

Weligama oli meie lõppsihtkoht, kus peatusime 6 päeva. Õigupoolest me küll rändasime sealt pea iga päev saare eri randadesse, kuid enam me ööbimiskohti ei vahetanud. Weligama on tuntud surfi kuurordina ja just peamiselt algajatele, kuna lained on pehmed, põhi madal ja liivane. Meie ajaks olid lained end juba suuremateks ja vahusemaks kogunud, seepärast läks meil ka aega, et end surfilainele häälestada. Rand on võrreldes teiste randadega laiem ja suurem, seega ei ole ka palmipuud päris vette kaardumas nagu mõnes pisemas postkaardi rannas. Siiski meeldis meile pikemaks ajaks meie rand kõige rohkem, sest seal sai ainsana ujumas käia. Absoluutselt kõikides teistes randades murdusid hiigellained otse randa ja põhi läks kohe sügavaks. Sellistes randades on isegi keelatud ujumas käimine, kuna see on tõsiselt eluohtlik.

Weligama on rahulik, surfi vibe on tunda iga palmipuu ja põõsastiku all, kus kohalikud on oma surfamise juhendamise putka püsti löönud. Tihti on rand vaikne, isegi inimtühi. Kuigi reisibüroode meelissihtkoht on Unawatuna rand, siis meile seda ei soovitatud, kuna pidi paksult venelasi täis olema. Korraks sõitsime sealt läbi ja vaatasime üle – võib-olla on ta sobilik perepuhkuseks, kui soovid turistidega tool toolis kinni päevitada hunniku rahva sees. Meie inimtühja paradiisirannaga ei saanud seda pisikest ülerahvastatud punnis huulte ja silikoontisse täis lahesopikest võrreldagi.

Me käisime surfamas

Ja reisi highlight oli otseloomulikult surfilauaga lainete püüdmine. Jah, lõpuks viimastel päevadel me proovisimegi selle ära! Uskumatu. Nii hirmutav, kui see ka ei paistnud, siis see adrenaliin ja õnnetunne, kui päriselt suudadki laine peal püsti seista, kestab ausalt öeldes siiamaani, lausa nii hullusti, et hirmsasti tahaks veel!! Alguses tehakse liiva peal õppetund, kas suudad end laua peale õige tehnikaga püsti hüpata ning siis juba vette. Õnneks on instruktor kogu aeg kaasas ja püüab sinu eest kõik ebasobivad suured lained kinni. Surfilaud oli minu üllatuseks väga ebastabiilne ja palju kitsam, kui ma ette kujutasin. Kõige tähtsam on tasakaal saavutada laua keskpunktis, vastasel juhul vajud koos lauaga ühele küljele ära enne, kui lainelegi saad. Niisiis õnnestus lainetel püsimine umbes pooltel kordadel. Aga see kogemus oli kuhjaga seda väärt ja ilma selleta oleks reis kindlasti poolikuks jäänud.

Mida surfama minnes arvestama peaks

  • Mingi kehaline treenitus peaks siiski olema, vastasel korral võib võhm juba ainuüksi rannast ookeani poole lainetest läbi murdmisel otsa saada.
  • Lained käivad tihti üle pea – suu, silmad, nina on pidevalt vett täis.
  • Bikiinid peaksid olema võimalikult tugevalt seljas, sest laine võib servakesi kergitada või hullemal juhul midagi üldse küljest ära viia.
  • Lauaga võib saada vastu pead või keha haiget.
  • Kõiki selliseid asju tuleb silmas pidada. See ei ole päris niisama fun üritus ja kui sellised asjad tegevuse juures ei meeldi, võivad need halva üllatusena esimesel korral rivist välja viia. Me õnneks olime sellele lainele häälestanud (v.a bikiinide pidev loksutamine 😀 )

Tangalle

Paradiisirannad asuvad saare lõunaosas. Googeldades see miskipärast välja ei tule. Igaüks pakub oma mingit lemmik top3 või top10 aga seda, kui ma küsin, kus on saare ilusaimad lopsakama loodusega rannad, ei leia kuskilt üheselt. Ju siis maitsed on nii erinevad. Google Mapsi peamiselt siis ise suurendades ja uurides leidsime, et lõuna rannad on siis nagu Puerto Rico või Hawaii või kuidas soovite. Aga! Ujumatud rannad, kui nii võib öelda. Metsikud lained. Isegi varba otsaga hirmutav puutuda. Tore päevake käia, aga kui 34-kraadises rannas ikka jahutada ei saa, siis tundub terve reisipuhkus sellises rannas ikka väga ebamugav veeta.

Aga muidugi ilmub iga nurga taga välja alati üks kosutav kookosebaar, millest meie kunagi ära ei öelnud. Päeva lõpuks saime ka maitsta värskelt püütud ja grillitud tuunikala.

Hullumeelne bussisõit

Nagu elu on näidanud, siis mida ilusam koht, seda keerulisem on sinna saada. Nii ka Tangallega. Eks autoga saaks igale poole, aga maksta 60 eur autosõit vs 220 kohalikku ühistranspordile (ca 0,70 euro senti) on ikka naeruväärselt suur erinevus. Niisiis võtsime reisi ühe kõige hulljulgema teo ette ja sõitsime kohaliku bussiga randa umbes 2 tundi. Meid juba ette hoiatati, et see on ohtlik. Aga mis saab olla bussisõidus ohtlikku? Saab!

Bussijuhid on teedel nagu maanteehirmud. Kihutavad hoolimatult nagu tee kuuluks ainult neile. Bussis püsti seista on võimatu, sa kukud ümber, lööd end kuhugi ära. Uksed on muidugi avatud kogu teekonna. Inimesed hüppavad suvalistel hetkedel maha ja peale. Vahepeal reaalselt ei saanudki aru, kuidas mingi kohalik otse sõidu pealt bussi on ilmunud.

Ja juba bussi peale saamine oli nii hull, et kui jala peale said, oli buss juba liikvel, meid põhimõtteliselt tõmmati sisse. Sama oli maha minekuga. Pead olema valmis kibekiirelt maha hüppama, sest buss paneb sekundiga edasi, lisaks pead enne ukse juurde valmis saama, aga seda tohutu kiiruse ja kõikumise pealt. Selle kõige juurde käib bussis aga kõrvulukustav lõbus Elmari tüüpi kohalik tantsumuss ja buss särab ise värvilistes tuledes nagu sõidaks jõululaadale.

  • Bussipilet 220 LKR ehk 0,70 eur

Mirissa ja Coconut Tree Hill

Viimane rand, mida külastasime, oli Mirissa, meie rannast vaid 3km kaugusel ning kuulus oma Coconut Tree Hill poolest, mis on selline maaliline merre ulatuv küngas, täis kookospuid ja instagrammereid. Jep, see on Sri Lanka üks pildistatumaid vaatamisväärsusi ja seda eriti päikeseloojangu ajal. Meie käisime keskpäeval, oli vähe rahvast ja saime oma pildikesed tehtud. Muus osas on rand hästi surfi kohvikuid täis pikitud, surfarid naudivad päeva peesitades kõhuli kohviku ees meres, lastes kohvikutoolideni ulatuvatel lainetel ennast jahutada. Aga taaskord, mitte midagi, mis meie Weligama ranna üle lööks, sest inimmassid üksteise otsas ei olnud meie teema.

Maitseelamused

Loomulikult ei tellinud me kuskil pitsat ja pastat, vaid ikka ja alati kohalikku vürtsikat indiapärast toitu koos oma kõikide värvide ja varjunditega. Mitmeid kordi muidugi kanakarri, krevetid, tuunikala, aga vürtsikad köögiviljapirukad samosad ja kookosejahust tehtud tacod nimega roti-d. Kõik toidud tuuakse mulle nii armsaks saanud lisanditega nagu vürtsikas mangomoos chutney ning tšillikaste sambal.

Lisaks pidevale kookosetarbimisele käisime me ka mitu korda puuviljaturul, sest need maitsed ja sordid, mida troopikariikides uudistada saab, on see, mille nimel elada. Viki reaalselt nägi mind reisi jooksul vist kõige õnnelikumana, kui sellele puuviljaturule sisenesime. Isegi banaanid on siin 3x maitsvamad, hapukad ja mahlased. Mangodest ja ananassist rääkimata. Lihtsalt imeline rõõm seda kõike kogeda ja maitsta!

KOKKUVÕTE

Mis siis Sri Lankast meelde jääb? Meeletult roheline loodushääli ja vihmasabinat täis lopsakas loodus. Ja selle riigi vaheldusrikkus. See, et sul on võimalik aktiivselt matkata mägedes, lopsaka taimestiku keskel täis eksootilisi linde ja loomi. Külastada iidseid templeid ja imestada erkroheliste, mööda mägesid kulgevate teeistanduste üle. Idamaine kultuur oma viiruki lõhnade ja vürtsiteedega. Ja loomulikult troopiline rannamaastik, mis on põhjamaalasele ju nii võrratult hingepaitav. Ja üks asi, mida ma väga palju ei rõhutanud, sest troopikamaid külastanutele juba teada niigi, et kogu aeg on PALAV ja NIISKE. Riided on läbimärjad ja pidevalt sajab ka troopikavihma. Algul see lämmatav kuumus veidike ehmatab, aga sellega harjub ja hiljem jääd seda igatsema.

Vedelikupuudust aitavad peletada kookosed (ja külm õlu), me tarbisime neid tõesti iga päev ja mitu korda, sest nad olid lihtsalt niiii maitsvad, just need kollased. Rohelised meenutavad Eestimaist kasemahla, aga kollased on magusamad ja maitsekamad.

Ja kellel huvi tekkis, siis lisaks sellele, et valmistuda tuleb suureks seikluseks, hoiatan ka seda, et igal sammul tahetakse sinu käest väiksemagi liigutuse eest raha saada ja kõike, mida sa vastuseks saad, ei tasu uskuda, kui tegemist on rahaga. See võib kohati närvi ajada ja tüüdata, isegi, kui summad on väikesed. Asi ongi lihtsalt tüütamises. Umbes nagu LHV poisid kaubanduskeskustes.

Kodumaale naastes tunned aga Eestimaakese suhtes omasid võlusid, kas või seda, et hommikune õhk on kargelt värske ning kraanist voolab puhas joogivesi. Küll aga põleb minu toas nüüd õhtuti Sri Lanka kaneelilõhnaline viiruk, vürtsikas mangomoos on tellitud ning tšillit lisan igale poole. Aitäh, Sri Lanka!

Stūtiyi, Sri Lanka!

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

et