Ilus september

Sügis on alanud iluga. No olgu, tegelikult on ju veel suvi. Aga ei ole ma kohanud inimest, kes eales septembrit on suvekuuks pidanud. Esimese koolimineku päevaga algab sügis ja nii on. Punkt. Samamoodi detsembrit ei pea enam keegi sügiskuuks, mis siis, et talv algab alles kuu lõpus, napilt kolm päeva enne jõule. Ja kas tõesti pöördun ma pärast meie kõigi lemmikaastaaja, suve, lõppemist septembri poole pealkirjaga “ilus”…? Noh, selle aasta augusti kõrval paistab mulle küll, et ma võin igat kuud ja aastaaega esialgu ilusamaks pidada.

Ja selle kinnituseks avaldan siia juurde väikese sügislillede ja -viljade galerii otse ema aiast:

Minu jaoks algab uus aasta alati justnimelt septembris, mitte esimesel jaanuaril, kus pole mingit vahet, kas eile oli üks ja täna teine aasta – ei ole loodus teistmoodi ega ka mingit muudatust töö- või eraelus. Kohe kuidagi ei saa aru, miks see aasta algus sellisele kesktalvisele ajale on mõeldud, aga jah, kes see ajalugu ikka küsitleb. Aga kui võrrelda septembrit detsembriga, siis on ikka kohe tuntav erinevus sees millegi lõppemise ja millega algamisega – terve eelmise aasta pikalt oodatud suvekuud on läbi saanud, puhkused lõppenud, rahvas maalt linna tagasi kolinud. Projektid, mis suvel külmutatud või aeglustunud, lähevad hooga edasi või käivitatakse uued. Personaliosakond on otsimas uusi töötajad. Trennid ja huviringid on suvepuhkuselt tagasi.

Algab uus õppeaasta: uued õpilased, uus kool, uued sõbrad… tõepoolest, kõik on UUS septembrikuus. Ja seda näitab ka loodus, mis pärast suve esimesel sügiskuul muutuma hakkab. Viljad valmivad, puud-põõsad muudavad värvi, ilm jaheneb, päev pimeneb. Mitte nagu jaanuaris, kus pole mitte mingit vahet eelmise kuuga. Minul lõpeb isegi kalendermärkmik justnimelt septembri algusega igal aastal ja pean ostma uue, mis samuti märgilisel moel rõhutab millegi uue ja värske algamist.

Aga jah, kindlasti ikka varasügisest on jutt, sest hiljem muidugi tuleb pori ja raagus puud, hall vihm ja pimedus. Seniks aga naudime sügislilli, veel-veel rohelisi puid-põõsaid, punapõskseid õunapoisse, mahlaseid pirne ja metsaalust avastamisrõõmu.

Igatahes, kui suvel kartsin seda nukrat sügisetunnet peale tulemas, siis võib öelda, et esialgu tundub see september küll nõks helgem olevat kui august. Vist küll jah erandlikult selle aasta augustiga võrreldes, mis oli nii vihmane ja külm, et kuidagi küll suve enam ei meenutanud. Praegu vaatan neid sügise värve sillerdavas päiksesäras, õunad valmimas, metsas prisked noppeootel seenekesed – ei tundu ju midagi hullu olevat.

Ja ei tasu unustada ka elavnenud linnaelu, toredaid sügislaatasid ja üritusi, kus talveks mõnusaid varusid täiendada. Samuti soojasid õhtuid köögitule paistel, kui ema keedab tomatist ja sibulast tomatimöksi ja teeb kurke talveks sisse, marineerib seeni või küpsetab õunakooki. Väikesed rõõmud ikka igal aastaajal. Aga näis-näis, mida ma küll oktoobrist ja novembrist välja võlun…

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

et