Märts – miks eestlane on selline nagu ta on

Kui alles poolteist nädalat enne märtsi algust saime tunda üle 20 miinuskraadi, siis veebruari viimane nädal sillutas märtsile kevadise tee. Paksud lumevallid sulasid juba ammu saarekesteks, nüüd on alles kasemetsa vahel üksikud valged laigukesed, mis aga enne toretsesid tihedate lumevallidena.

Ma ei ütle, et see vaatepilt ilus on. Sugugi mitte. Jaanuar ja veebruar talvises valges kuues katsid maa oma võluvaibaga üle, koristades silme alt oksaraod, mulla ja porimülkad, mis nüüd jälle lume alt välja irvitavad.

• 

• 

Ütlen päris ausalt, vabandades kõigi nende ees, kes varakevadisi või hilissügiseid kuid armastavad, et kui oleks minu teha, lõikakisn märtsi-aprilli ning vastavalt oktoobri-novembri aastalõikest välja. Nendel kuudel pole lihtsalt esteetiliselt midagi pakkuda. Kindlasti on nad head loomiseks siseruumides ja ettevalmistusteks ilusamateks aegadeks ning loodus võib olla ka sel ajal omamoodi põnev – kevadised tulvaveed ja sügisesed tormid, romantiline hämarus – jajaa. Nõus.🤔

• 

• 

Aga siiski… need üleminekukuud lihtsalt ei paku mu ilusilmale seda, mida kõik ülejäänud kuud. Neil sügise ja varakevadistel pori- ja vihmakuudel võiks lubada endale hoopis natuke Vahemere soolast mineraaliderikast mereõhku ja D-vitamiiniküllast päikesekiirgust, et laadida end ülejäänud kuudel täiskäigul Eestis edasi tegutsemiseks. Minul on aastaid probleeme olnud seljavaludega, miskipärast mitmekuulistel perioodildel Hispaanias elades ei tule need valud meeldegi. Midagi on seal tõesti osade tervise murede suhtes palju paremini.

Eksole ju üldteada tõde, et liigese- ja hingamisteede haigused leevenevad samuti päikselises ja soojas kliimas. Muide, kas teadsite, et üks Tartu kuulsamaid kõrvaninakurguarste dr Kull on oma Vahemeremaades toimunud praktilise töö kokkuvõttes täheldanud, et sealsetel patsientidel on praktiliselt nullilähedane protsent probleemideks mandlitega. Peaagu mitte ühtegi mandlilõikust aastas. Seevastu tean ma oma tutvusringkonnast vaid üksikuid, kellel mandlid üldse alles on. Nii et pole mitte paha mõte sättida oma aastaring Eesti ja mõne soojemaa riigi vahel nendele, kelle töökorraldus ja pereelu seda lubada saavad.

Ilma üle vingumisest hoolimata on eestlastel omapärane võimalus kogeda aasta jooksul teatud tsüklilist elustiili. Täielikku kooskõla loodusega ja selle järgi elamist. Kas hispaanlane või lõunaameeriklane üldse teab, mida tähendab kevadeootus? Millised on vulisevad sulaveed? Mida täpselt kujutab endast kevadelõhn? Või mis on pori – neil pole sellist sõna isegi sõnaraamatus. Päriselt ka. Jah, mingil määral ju sealgi ilm muutub ja on kraadide erinevus, aga sellist pikka koopas elamise perioodi, tänavate tühjust, lambivalgel 24/7 koduseinte vahel elamisest (julgelt kokku 6 kuud), sellest  ei ole neil siiski aimugi. Seepärast ei saa nad ka teada, milline magus tunne on oodata elu kevadele ärkamist, mis nii pikalt on ootele pandud.

Kas nad ka oskavad seostada, miks eesti noored on nii head infotehnoloogias? Väga lihtne – meil on selleks soodsad ilmastikulised tingimused. Uskuge mind, et aastaringse 25-30 kraadise sinise taeva, sooja merevee ja lõputu päikselise kliimaga riigis ei raatsiks inimhing veeta lõputuid tunde arvuti taga tähtedest ja numbritest jadasid trükkides. Välikohvikud, kiratsev melu, muusika, soe merevesi ja külm õlu oleksid need, mis kaaluksid kordades selle koopaelu üle. Aga meie, eestlased, meil on selleks koopaeluks suurepärased tingimused, sest muud ahvatlused puuduvad.

Julgen arvata, et ka meie tagasihoidlik vaikne loomus tuleneb ajalooliselt just ilmastikuoludest. Kui su talumaja asus 4 km kaugusel teisest naabertalu hurtsikust ning väljas ulus pool aastast jäine tuul, tee peal hobusesõnnik ja porimülkad, tihti ka -20 pakane, ei roni sa just heameelega läbi selle kadalipu 4km kaugusele naabri poole juttu vestma, et ei tea, kuidas see ilm ka täna on, naabriperemees? Või veel! Mispärast veel tuletada meelde midagi nii koledat, mida terve päeva niigi mõlemad pidite taluma. Eksole. Ja seepärast näetegi vaid mõnel suvisel heinateo talgul või jaanipidustusel kiigeplatsil ja ühmate miskit kaugelt möödudes, noogutate peaga või pobisete habeme sisse, kui liiga lähedale satute. Eestlane ei ole ajalooliselt harjunud suhtlema. Ikka omaette, isekeskis, sest loodus dikteerib.

Kui nüüd veel edasi mõelda, siis enamus meie aastast kulus soojemal ajal ellujäämise ettevalmistamiseks, et külmemat aega üle elada. Pole aega suvel veini rüübata, istandustes jalutada, võrkkiiges lesida, sest alati on kiire sügisese saagi külvamise, lõikamise, hoiustamisega. Endale ja pudulojustele kütte ja toiduvarumisega. Talvel on ju kõik jääs ja külmunud, polnud võimalik saada värsket toorainet  – seega tuli suvel kulutada kogu vaba aeg hoidiste valmistamiseks: kapsad tünni, marjad mahlaks, seened ja silgud soola, kõrvitsad marinaadi, tomatid purki, kurgid hapendada, kartulid salve, sibulad võrku jne jne. Ainult üks ettevalmistamine ja rahmeldamine. Kogu aeg on lõputu võitlus ellujäämiseks, mitte aga elu nautimiseks.

 Ka Justin Petrone tusatses ühes oma intervjuus Eesti suvise maaelu üle, et miks eestlasel küll kogu aeg kõigega nii suur rutt taga on. Tuues näite, kuidas tellitud autokoormatäis mulda saabus aiamaale ning silmapilkselt oli tarvis tormata õue seda ära paigaldama, nii et tema ei saanud isegi oma alustatud hommikust tassitäit kohvi lõpuni juua. Perenaine käratas õue – kas sa ei näe, muld tuli?! Kohkunult mõtles Justin, et püha taevas, kas kohe hakkab rahet sadama või on torm tulekul, mispärast ei tohi ma praegu rahus oma kohvi nautida, homme on ju ka päev, ei lõppe tänasega maailm otsa. Sama olevat katuseparandamise ja paljude muude suviste töödega, kus talle asu ei antud ning millega mujal maailams ei pidavat säärane kiirus ja töökus kogu aeg kannul olema.

Taaskord – eks ongi ajaloolised ja ilmastikulised põhjused. Kes siis ei mäleta, kui meie selle aasta veebruar üleöö kevadeks muutus koos jäävihmaga, mis teed kõnnitamatuks muutis.

Jah, meil võibki kohe kohe normaalne ilm otsa saada. Meil ei ole 364 päeva aastas päike. On vihm, tuul, pilves taevas, külmunud maa, pori ja niiskus. On pakane. Ja vahel käib vahetus silmapilkselt. See ongi meie maa, meie sooja ja külmakraadide vahel kõikuv maa, koos pikkade üleminekukuudega. Teate, et paljud välismaalased ei usu siiani, et meie suvedel temperatuurid +30 kraadini tõusevad? Tihti pean neile seda pikalt ja laialt tõestama. Eesti kontrastse fenomenina võibki aasta külmimate ja kuumimate kraadide erinevus olla vabalt 50-60 kraadi. Olemegi omapärased. Ei põhjamaa, ei lõunamaa, aga samas kõik temperatuurid on olemas.

Nii palju siis märtsist… 😀 Aga mis seal ikka – läbi ta saigi!