Norra – põhjamaine muinasjutt

Ma ei mäleta, et minu vanemad oleks ühegi teise riigi loodusest nii vaimustuses olnud kui Norra omast. Sõna „fjord“ tuli ikka päris lapsepõlves meie pere keelevaramusse. Kui Soome ja Rootsi on sellised rohkem ettearvatavad, toredad naaberpõhjamaad, siis Norras on see Miski… see miski, mis jätab emotsiooni ja mille najal veel mitu nädalat kodumaal edasi hõljud. See miski, mis panebki temast siinsamas ka kirjutama.

Mis see siis täpselt on? Kas need on need võimsad pilvelõhkujana kõrguvad mäeharjad kõikjal teel su ümber? On need norrakate kirjutähnilised kootud kampsunid, mida juba märtsi keskel nii usinasti kantakse? Suus-sulav ainulaadne karamelljuust? Või see konstantselt naeratav-sõbralik-muhe olek selle ühe maailma rikkaima riigi inimeste nägudel? Eks vaatame siis…

MÄGILOODUS

Kõige esimene emotsioon on loomulikult kaljud. Ma isiklikult kujutasin ette, et fjordid ja mäed on kuskil kindlas piirkonnas ja neid minnakse ekstra vaatama… aga ei. Need kaljumäed on absoluutselt igal pool su ümber. No ja mis siis? Kas pole mujalgi riikides mägine? Jaa, on. Aga see kõrgus ja seinjärsk vaade mäe tippu on siin midagi muud. Katsusime teel vaadata, kas neil üldse põllulapi jaoks ka siledat maad on, kuid viljapõllu ja rohumaa jaoks jäetud maapind oli sama tasane nagu Otepää kuppelmaastik. Lisaks on nende kõrgete kaljude jalamil tihti kitsad järvekesed, märtsis veel jääga kaetud ja ilmselt algselt moodustunud ülevalt voolava sulavee poolt. See vaatepilt omakorda suurendab seda eristumist teistest riikidest ja annab sellise ehtsa põhjamaise Frozeni Lumekuninganna multifilmi olustiku edasi.

TROLLID

Lisaks mu vanematele oli suur reisisell ka minu vanaema. Oma pensionipõlves käis ta küll kogu Euroopa ja siit-sealt mujaltki läbi koos pensionäride grupiga. Norra reisist oli vanaema sama vaimustuses kui ema-isagi ning ühe kingitusena tõi ta mulle kaasa ingliskeelse trolliraamatu. See oli täis imekauneid põhjamaiseid joonistusi Norra loodusest ja rääkis ühe trollipere elust aastaringi vältel koos kalapüügi, talveune, kevade ootuse ja virmalistega. Kogu suvi valmistuti tegelikult karmiks talveperioodiks – midagi nii tuttavlikku, ent siiski kauget ja karget. Lugesin seda raamatut nii palju, et ühel hetkel võisin lehekülgede viisi sõna-sõnalt peast ette kanda, mida ma ka korduvalt teha proovisin.

Kui me ringi sõites üht koske otsisime ja offroad suvalises kohas mägimetsa keerasime, hakkasid vanaema trolliraamatu pildid mu silme ees elama. Mäenõlval metsas ringi jalutades leidsin end lausa kogemata mõtlemast, et hmm huvitav, kas ehk just siiiiiiiin metsas võisidki elada need kurikuulsad trollid… sest no maastik tundus sobiv nagu raamatus jne. Nali naljaks, aga trollide kujusid on tõesti kogu Norra täis ja iga suurema tee ääres saab nendega hõlpsasti mälestuseks pilti teha.

NORRA INIMESED

Mis mu südame äärmiselt soojaks tegi ja Norrast nii positiivselt meelde jääb, on kindlasti inimeste sõbralikkus. Meil oli eelmisel aastal üürnik Kristel, kes elas mitmeid aastaid oma elust Norras ja oli just saabunud Eestisse. Mul oli temaga ikka vahest vestlusi ja mäletan, kuidas ta samuti Norrat niiväga kiitis ja tõi välja, kui sõbralikud on sealsed inimesed. Näiteks liikluses ei võidelda ainult iseenda eest, vaid ollakse kaassõitjatega aupaklikud ja arvestavad. Kurjust ja viha ja sõimu ei olnud tema kohanud. Inimesed on suheldes alati abivalmid ja sõbralikud. Kurtis vaid, et iga päevaga ta tunneb, kuidas see hea energia hakkab kodumaal temast taanduma, sest inimesed on siin hoopis teistsugused ja üksinda naeratamisest on vähe kasu.

Ka üldsuse hulgas mitte-just-nii-sallitud-ametimehed nagu turvatöötajad ja politseinikud on Norras heatahtlikud ja sõbralikud! Kui käisime ühel võimsal suusanädala lõpupeol, jalutasid politseihärrad ka ühel hetkel peolt läbi, suured naeratused näol, mõni pilgutas silmagi! Ja lahkudes turvaväravast, naeratasid ka turvamehed lahkelt ning soovisid imeilusat õhtu jätku! No mida!? See lõi küll pahviks. Ollakse ikka harjunud selliste ülalt-alla vaatavate, kahtlustavate ja tõsiste-ülbete pilkude ja hoiakuga, kui asi puudutab turvamehi või veel enam politseinikuid. Teine riik, kus politseinikest võiks lausa raamatu kirjutada, on muidugi Hispaania – seal läbivad nad raudselt enne lisaks ka modellikooli 😀

OLAF JA MOOR

Kohtusime ka isiklikult ühe Norra perekonnaga, kes elasid mägises vanaaegses mitmekordses puithäärberis kamina, kiiktooli, nikerdatud sofaga, nii et tundsime end kui ajaloolises dokumentaalfilmis. Maja peremees oli Olaf. Olaf ütles meile kavalalt kohe esimese asjana, et alkoholi ma teile müüa ei tohi, sest seda luba tal ei ole. Kuigi me selle kohta ise mitte sõnakestki ei küsinud! Aga Olaf oli ise küllaltki lõbusas meeleolus ja eks arvatavasti proovis mõelda meie eest lihtsalt enda seisukohalt. Olaf juhatas toa kätte ja tegi veel pikalt juttu oma kodukoha ajaloost. Kui Olafi moor hilisõhtul koju jõudis, (justnimelt moor, sest see sõna on tulnud meie keelde just mõnest sellisest germaani keelest, kus mor sõna „ema“ tähistab) kuulsime tagatoast hirmsat pragamist ja valjuhäälset sõnelemist. Sellest sai vaid järeldada, mida moor abikaasa neljapäevaõhtusest tipsutamisest arvata võis.

Ühel õhtul oli Olafi naisel külas ka sõbranna, kellega nad köögi laua taga innukalt saksa keeles vestlesid, ise samal ajal sokke kududes. Pean veel lisama, et mõlemad naised nägid välja ülimalt naturaalsed, ilma igasuguse meigi ja juuksevärvita – oma 50-60 eluea kohta ausalt ja rõõmsalt hallipäised ning see tunduski olevat heaoluriigi standard. Ei kunstküüsi, ei kulda-karda, vaid ehedad ja põhjamaiselt muhedad. Kirjud kampsunid seljas, sukavardad peos. Lisaks hakkasid naised veel õhtu lõpus koos laulma ega lasknud turistidel end millestki segada.

KAMPSUNID JA KARAMELLJUUST

Tundub justkui klišee aga nad tõesti kõik kannavadki kampsuneid! KÕIK, keda me poes või parklas või linna peal asju ajamas nägime, olid värvilistes kirjudes kampsunites, just nagu pildiraamatus! Noored ja vanad. Meie oma jopedega tundusime kohalike kõrval küll nii üleriietatud, kuid ometi oli ilma poolest veel täiesti tutimütsi ja kinnaste kliima.

Tulleski nüüd siis toidupoe juurde – et mida sealt osta või millised on hinnad? No hinnad on ütleme kahekordsed. Toidupoe valik on aga igas riigis Eestile kordades allajääv. Selle üle olen ma Eestis väga uhke ja rahul, sest niipalju sorte jogurtit, kohupiimamaiusi, vorste, juuste, maitsevett jms ei ole ma mitte üheski välisriigis kohanud. Valik oli üsna pisike, vähemalt poodides, mida meie külastasime, suht sarnane Hispaaniale – 3 sorti jogurtit ja 3 sorti salatit, palju külmutatud kraami ja kiirtoite. AGA – neil on üks eriline toode, mida mujal ei saa. Ja see maitse meenus mulle aastakümnete tagant, kui ta oli mu pisikesse suhu sattunud kas vanaisa või vanatädi Norra reisi meenena. See imeline maius on magusmõrkja maitsega kuldpruun, pehme ja suussulav Norra juust, mida valmistatakse lehma- ja kitsepiimast. Karamellimaitse on tal seetõttu, et juustu valmistamisel keedetakse kitse- ja lehmapiimavadakut senikaua, kuni piimasuhkur ehk laktoos karamelliseerub.

SKANDINAAVIA TIPUD

Enne reisile minekut vaatasin üle kõik ema-isa vanad Norra albumid ja õppisin isegi kuu aega iga päev norra keelt. Ostsin Humanast kaks tutimütsi ja värvilise kampsuni. Sest minu jaoks, kallid sõbrad, on iga reis väikestviisi karneval 😀 mulle nimelt meeldib end igal võimalikul moel uue kultuuri sisse kümmelda!

AGA – me ei käinud ju Norras sugugi mitte kultuurireisil, kuigi kultuur meile igal võimalikul moel end ise pakkus. Minu Skandinaavia lumereisid said nüüd siis oma puuduva pusle tükikese, sest eelmistel talvedel on lauatatud nii Soomes Lapimaal, kui Rootsis Årel. Nüüd siis saime proovida ka Norra kõrgemaid tippusid. Võrdluseks võib öelda, et ilmselt tõstukiga sai küll kõige kauem üles sõidetud. Mäed oli samuti teistsugused, mitte niivõrd valged, kuivõrd kaljused, vahest isegi samblaselt rohekad, kuidagi ürgsemad ja võimsamad.

SUUSAPEOD

Kõige erilisem, mis mul sellest reisist aga meelde jääb, on suusapeod! Vot see on midagi ennekogematut! Kuna heaoluriigis lõpeb tõstukite töö mäel juba kl 16:00, siis just sel kellajal algab ka kuurorti keskmes olevates trahterites suur ja ühine suusapidu ehk after-ski, après-ski või kuidas soovite. See on pidu, mille jaoks ei minda koju end üles lööma ja kontsakingi jalga sättima. See on tutimütsi ja traksipüksi pidu! Kohal on õhtujuht koos live bändiga, kes tõmbavad sportlased kaasa nii rahvalike šlaagrite kui üleilmsete popphittidega.

Kõik tantsivad ülevoolavalt kas seistes pinkidel või suisa laua peal ja seda teevad ka bändimehed. Diskokuul keerleb, laserid sähvivad ja rahvas hoiab üksteisel ümbert kinni, käed laes, ja kõiki laule lauldakse valjult kaasa. Kõik naeratavad, võhivõõrad õpetavad tantsuliigutusi ja selle kõige juurde käib muidugi ka üks õlleke näppu – sest miks ka mitte – suur spordipäev on seljataga ja rõõm liikumisest, eneseületusest, tõusudest ja laskumistest lubab end premeerida!

Suusapidude kokkuvõte läbi ühe meie reisikaaslase kokkupandud videoklipi: