Sõprus – hoida või lahti lasta?

Ma ei teagi, kas midagi on mulle elus olulisem kui sõprus. Sõpradega üheskoos elus edasi pürgimine, murede jagamine, emotsioonid, teineteise toetamine, ühised seiklused ja mälestused. Iroonilisel kombel olen aga lapsena kaotanud mitu head sõpra, mis on hinge valusad haavad jätnud. Alles täiskasvanuna nende elusid sotsiaalmeediast näinud või asja üle pikemalt analüüsides olen aru saanud, et me ei oleks nagunii kokku jäänud, kuna kasvasime liiga erinevateks inimesteks.

Ei saagi eeldada, et terve Eesti võimaluste mõttes, panduna ühte klassi 30 last, pooled neist tüdrukud, pooled poisid, pead sa kohe kindlasti leidma siis kõigest 15 tüdrukutirtsu seast endale eluaegse parima sõbra. Kuigi loomulikult, ka seda juhtub ja see on tore. Niisiis, olen lapsepõlvesõprade kaotusest tänaseks üle saanud – kes lahkus teise kooli, kes lihtsalt kasvas väga erinevaks (ja väga erineva all ma tõesti mõtlen erinevaks – näiteks gooti-punki elustiil).

Küll aga kurvastab mind sõpruse kaotus, mis on tekkinud täiskasvanueas ja juba väljakujunenud isiksustena. Ning põhjust õieti polegi. Võiks öelda – „lihtsalt“. Kuigi meie vahel pole midagi juhtunud, pole kunagi tülitsenud, pole ei vastandlikud ega äärmiselt erinevad isiksused. Ei ole põhjuseks ka uus elukaaslane või laste sünd. Lihtsalt, ühel hetkel ühte sõpradest enam ei huvita suhtluse hoidmine, rääkimata kohtumistest, mis varem olid toredad, meeldejäävad ja erilised.

Võimalik on ka uute seltskondade tekkimine ja uued huvid, hobid, mille jaoks enamus aeg kulub. Siiski, minu meelest ei asenda südamesõpra mitte ükski tegevus ega hobi. Ma ei kujuta ette, kui mul oleks olukord, kus töö, pere, kodu, maakoht, reisid või uued tutvused võtaksid mult ära minu kõige kallima inimese, kellega varem kõike jagasin. Mulle tunduks sel juhul kõik ülejäänu, mida ma teen, ühtäkki täiesti tühja ja mõttetuna, kui mul ei ole seda kalli sõbraga jagada. Kui su sõber sul enam mitte kunagi külas ei käi, sinu uutele saavutustele kaasa ei ela (õigemini neist ei teagi), sinu uute huvidega kokku ei puutu… milleks siis üldse kõik see. Ainult iseendale elades kaotame me ka iseenda.

Mina soovin alati kõike jagada, kogemusi edasi anda ja teiste lugusid kuulata. Me oleme siin maailmas ju tegelikult täiskasvanutena täiesti üksi – meil pole kaasas ühtegi juhendit ega mentorit, kes igapäevaelu keerukusi lahti seletaks või õpetusi annaks. Mina olen alati teistelt õppinud. Võõrastelt on muidugi raskem. Küll aga kordi lihtsam on südamesõbraga jagada ja arutada, kuidas uute olukordadega toime tulla, olgu see siis toitumine, tervis, lapsed, elukaaslane vms temaatikat puudutav. Kui sul aga pole mitte kedagi, kellega neid asju lahti mõtestada, võid end millalgi leida üksildase ja õnnetuna, sest kui nüüd mõelda loogiliselt – ei ole su elukaaslane (kes on erinevast soost), lapsed (erinev vanus), vanemad (erinev vanus) mitte kunagi sinuga nii sarnases olukorras, kui sinu eakaaslasest ja samast soost sõbranna.

Kui aga tõesti ei saa mitte midagi muuta ja üksinda pole võimalik sõprust üleval hoida, siis pole muud teha, kui sellega leppida, teise soovi aktsepteerida ning kaasa võtta kõik ilus ja hea, mis on olnud ja lasta vabaks.

Üks soovitus, muide, et kaotatud sõprusest üle saada, oli sellest kirjutada. Nii ma siis tegingi.