Intelligentsus vs üleolevus

Kuidas Teile tundub, kas intelligentne inimene on see, kellel on kõrge IQ tase ja kes ka  pidevalt rõhutab seda – igal võimalikul juhul välja toob ja end teistega võrdleb? Või hoopis see, kellel olgu ta kui tahes kõrge, hoolimata sellest oskab õiges kontekstis selle väljundit kasutada ega pea end teistest paremaks?

Mäletan, kuidas esimese aasta õigusteaduse õpingute loengus „Sissejuhatus psühholoogiasse“ õpetati meile terminit intelligentsus. Teaduslikult seostati intelligentsust peamiselt IQ tasemega. Ometi olin mina lapsepõlves ikka aru saanud, et intelligentseks peetakse inimest, kellel on teatud viisakas, aupaklik ja meeldiv suhtlusmaneer. Muidugi mõista eeldab kontekstis õigesti käitumine ka teatud IQ taseme olemasolu, kuid aju potentsiaalile või teadmiste suurusele selle terminiga ma kunagi esimesena ei viitaks. Seetõttu tekkiski minus selles loengus nii suur sisemine põlemine dilemma ees, kus selle sõna definitsioon ja praktiline elu põrkusid. Niivõrd, et kogusin terve loengu julgust, et minna õppejõuga pärast loengut selle termini definitsiooni üle vaidlema.

On väga suur vahe, kas rakendada oma teadmisi spetsiifilistes ülesannetes või laiendada nende reklaamimine sinna, kus neist kasu ei sünnigi. Näide – inimene, kes kasutab sisu edasiandmiseks oma väljenduses ebavajalikult keerulisi võõrsõnu, mille jaoks peab kohati sõnaraamatu appi võtma (ning tähendust lugedes jääd mõtlema, et kas ikka oli vaja just seda kõige võõramat ja vähemtuntud sünonüümi kasutada) selle asemel, et oma mõte ja soovitused inimesteni lihtsas ja arusaadavas keeles tuua. Nagu mu isa alati tarvitses rõhutada – tark inimene teab võõrsõnu, aga ei kasuta neid vales kontekstis.

Minu jaoks on intelligentsus olnud alati midagi taktitundelist. See, et inimene on haritud, tark, laia silmaringiga, erialaselt pädev, KUID ta ei räägi sellest ega rõhuta seda, ent oskab seda kasutada. Ta ei uhkelda oma teadmistega ega tee ennast teistest paremaks. Ta oskab igal hetkel käituda nii nagu on just selles kontekstis kohane: valida sõnu, teemat, žeste. Ta küll teab rohkem, kui teised, aga ometi ta ei räägi sellest alalõpmata. Tean inimesi, kes on pidevalt pahuksis ühiskonnaga, sest peavad ennast targemaks ja paremaks kui teised. Minu jaoks ei ole selle omaduse nimetus mitte intelligentsus, vaid üleolevus.

Meie perel on üks väga vahva tuttavate perekond, kus pereema töötab arstina, isa õppejõuna ülikoolis. Nende perele mõeldes kangastub mulle alati intelligentsuse termini ehe kehastus. Tundes neid juba lapsepõlvest, ei tea ma ometi nende haridustaset või harituse ulatust nende endi käest. Meie pered veedavad aega koos mere ääres telkimas, sünnipäevadel või mõnel muul koosviibimisel, kus nende pere liikmed paistavad alati silma optimismi, kõrge huumori taseme ja muidu laheda ja muheda olekuga. Hoolimata sellest, et lisaks erialastele teadmistele on pereisa fanaatik maailma ajaloos (lahingute kuupäevade täpsusega), ei kasuta ta neid teadmisi, et olla teistest üle, vaid et jutustada lugusid, rääkida seltskonnas mõni muhe seik.

Teine eeskuju on minu vanaisa. Ta oli Valgamaal väga erinevate organisatsioonide esimees, spordiseltside arendaja jms. Valga Rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee Põllumajandusvalitsuse juhataja (nagu praegune Maavalitsus) – see tähendas, et kogu Valgamaa põllumajandus (kolhoosid ja sovhoosid) allusid temale; Hummuli näidissovhoosi asedirektor; EPT ehk Eesti Põllumajandustehnika Valga osakonna juhataja (kaubabaasi direktor). Lisaks oli ta erinevate organisatsioonide edendaja, aidates koguda nt spordi edendamiseks sponsorrahasid ja transpordivahendeid; Maarahva Spordiühing Jõud asetäitja ja auliige.

Kodustes oludes aga ei tulnud need aunimed kunagi välja. Ta oli muhe, tagasihoidlik mees, ehitas oma kätega kahekordse suvemaja, alati nokitses midagi aias meisterdada, kooris vanaemale toiduvalmistamiseks kartuleid ja aitas kasvatada aiasaadusi. Ja mis kõige olulisem – ta hoolitses eelkõige teiste eest ja hoidis vanaema alati kõrgemal kui iseennast. Vanaisa meeletuid tänukirju ja diplomeid, juhi kohtasid ja nõukogu liikme staatusi sain teada alles pärast tema lahkumist, kui leidsin need tema sahtlitest.

Kui nüüd sellele mõtlen, siis samuti noormeestes hindan kõige enam seda, kui nad hoiavad teisi kõrgemal kui iseennast. Intelligentne inimene ei räägi Sinuga neljatunnisel kohtumisel vaid iseendast, oma võimsast suguvõsast, ideaalsetest omadustest ja senistest saavutustest. Just sellest on saanud alguse esimesed meeldimise võnked, kui tunnetad, et inimene on tagasihoidliku suhtumisega, isegi, kui tal on palju rohkem.

Mäletan eredalt deiti ühe Eesti tuntuima advokaadi pojaga niivõrd hästi, et siiamaani on meeles see ühe ebameeldivaima kohtinguna. Noormees vatras mulle terve õhtu ainult oma tarkusest, oma isa jõukusest, villast Pirital jne. Samas minu kohta peaaegu sõnagi küsimata. Mul oli niiii igav ja tüdimus peal, et vaevu suutsin viisakusest selle kohtumise välja kannatada. Juristi ametikohta arvestades on kohe kindlasti selle noormehe IQ väga kõrge. Aga kas ka intelligentsus?

Intelligentsus ei saa tähendada ainult IQ taset, sest olgu see 140 või rohkem – sellest hetkest, mil Sa ise sellest teistele rääkima hakkad, langeb see minu jaoks alla 100.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

et