Detsember on õnnelike inimeste kuu
Ühel kuul aastas muutuvad kõik täiskasvanud, ka kõige tõsisemad, rõõmsameelseteks lasteks, kes üksteise võidu koduaedasid kaunistavad ja kõiksugu kulinaid kokku ostavad. Ja kõik ühe väga-väga vana muinasjutu pärast. Pole teist ühtegi nii võimsat muinasjuttu, mis paneks kogu maailma teisipidi pöörlema. Nii uhkelt, säravalt, imeliselt!
On täiesti kummastav mõelda, et mitte kunagi ei näe me linnades, kaubanduskeskustes, raekoja platsis, suusaradadel, parkides, vanalinnatänavatel niiiii palju õnnelike, kilkavaid ja naeratavaid nägusid, kui seda on lume saabudes detsembris. See on kohe midagi nii teistsugust siin eestimaises tagasihoidlikus ühiskonnas. Aga te minge vaid õhtul Tartu või Tallinna raekoja platsi jõuluturule ja vaadake ise! Sellist sära silmades, selliseid laiu naeratusi, kallistusi, taaskohtumisi – seda kohtab ainult detsembris. Ja veel millises olustikus – säravad tulukesed, õdusad glögi ja piparkoogi majakesed, lõkkekesed munakiviteel, tuledes kuusk, jõulumuusika ja karvamütsides kilkavad uisutajad.. See on kahtlemata aasta ilusaim kuu.
Ei ole ühtki teist püha, mis paneks inimesed nii pikka aega selleks valmistuma ja seda nautima. Juba novembrikuust piparkooke küpsetama ja esimesi hõõgveinipudeleid koju soetama… Põhimõtteliselt alates sellest, kui esimesed oranžid pallikesed poelettidele jõuavad, on kaputt. Me oleme jõuludele müüdud! Ja kui nädala sees ei jõua, siis õnneks igal pühapäeval tuletab advendi tähistamine meelde, et üks hõõgvein on jälle tarvis tulele tõsta ja küünal läidata!
Kontoritesse ilmuvad värvilised jõulukampsunid ja naljakaid päkapikumütsid. Siin- seal on karda ja kuulikesi komponeeritud. Kuid kindel on see, et eheteta ei jää ka kõige tagasihoidlikum kodukolle.
Kõige ilusamad laulud, mis eales on kõlanud ja mida kõik teavad peast. Kas teate veel mõnd püha aastas, mille nimel on loodud nii palju laule ja muusikat? Nii palju kontserte ja esinemisi, olgu see lastekooride või sümfooniaorkestri, välisesinejate ja kodumaiste artistide näol. Ja jõulufilmid… oh taevake, kui palju neid on!
Kõik kohvikud ja söögikohad tulevad välja jõulumenüüga. Ei puudu ühestki pubist enam verivorsti, hapukapsa, ahjuliha ja pohlamoosi taldrikutäis. Plakatitele ilmuvad pumpkin spice latted ja maja erilisemad glögijoogid. Ja iga neiu proovib vähemalt ühe õhtusöögi oma sõbrannadega korraldada enne, kui perekeskseks jääme.
Jõulupidusid on vaat, et igal detsembrikuu nädalavahetusel – tööjuures, partnerfirmade pool, sõprade seltskondadega jne. Ja siis tulevad lagedale sädelevad glitter-kleidikesed, kristallkingakesed ja kõik see kuld ja kard, mis suvi otsa kapipõhjas oodanud on saab lõpuks tuulutatud.
Ja võrratud piparkoogimeisterdamise talgud. Oeh, kui palju ideid ja kui vähe lõuendit…
Ja meie ise ka loome jõulutunnet ja meeleolu igapäevaselt talvistest paikadest, loodusest pilte jäädvustades ja storydega neid teistele tutvustades. Võib öelda, et jõulud on maailma täielikult vallutanud ja tundub, et mida aeg edasi, seda võimsamalt.
Muidugi on tore, kui jõuluaega saab kaua nautida, kuid sel on ka oma varjukülg. Kui pered hakkavad lastega piparkooke küpsetama juba novembris ja kuusk tuuakse sisse keset sügist, siis võtab see tükikese vähemaks seda ootusärevust ja härrast rõõmutunnet, mida üks laps võib jõululaupäeval tunda.
Aga tõsi on, et aegade algusest peale on jõulutraditsioon olnud alati tuua kuusk metsast jõululaupäevaks. Mitte novembris või detsembri alguses. 24 päeva soojas toas istunud puuke ei ole pidupäeval ju enam oma kauneimas rüüs ning rõõm teda vaadates ei ole ehk enam nii erk, kui siis, kui ta alles tuppa toodi. Kunstkuused jäägu pigem ikka keskuste aknaid kaunistama, sest see võrratu kuuselõhn ja oma enda päris puukene, kellel on justkui hing sees – seda juba ei asenda.
Ja kui on saabumas see eriline kauaoodatud päev… väiksena oli 23. detsembri õhtu nii eriline, täis ärevust ja salapära. Mäletan, et kui juba ilmusid USA jõulufilmid telekasse, käisin õhtul hilja isegi öötaevasse vahtimas, et kas ehk ei paista jõuluvana saan seal tähtede vahel. Meie peres tuli jõuluvana öösel ja kingikotid olid 24. detsembri hommikuks kuuse all. Päris jõuluvana käimist kodus mäletan vähe, võib-olla olin liiga väike, aga usun, et mingil ajal kindlasti tuli ka isiklikult kohale. Küll aga nägin teda alati näärivanana aastavahetuse õhtul, sest just siis kogunesime tädi pool, kelle 5. korruse akendest oli hea kõrgelt rakette vaadata.
24. dets on kõigile kindlasti omamoodi rituaalne. Kes kuidas on harjunud, aga meil on nii, et hommikust hakkab sagimine, toiduvalmistamine, vahel ka viimased piparkoogid (et kodu ikka hästi lõhnaks) ning pärastlõunal hakkavad sugulased saabuma. Enne seda käime perega kirikus, milleni teekond möödub läbi küünlaid täis Raadi kalmistu, kus sellel õhtul on rahvast rohkem koos, kui mõnel rokk-kontserdil. Tagasi kodus ootab kuum glögi, mõnus jutuvada ja aurav jõulupraad. Õhtupoole on kingituste avamine. Varem eelnesid sellele alati ka etteasted jõulunäidendi või tantsukava näol. Mingi hetk aga jooksis mu näitetrupp laiali…
Jõulud on imeilus aeg. Ma näen seda inimeste silmadest ja olekust, kuidas vaid tasub aisakella laulu ümiseda, kui kõik viisiga kaasa lähevad. Piparkookide kaunistamine. Jõulukuuse ehtimine tema otsimisest alates – olgu siis metsast või poeparklast, ikka saab teda pikalt valitud, justkui oma armsat uut lemmikut juba kaugelt mõistatades, et kes on see kõige nunnum, kes just meie perre kaunistama tulla tahaks. Ja see salapärane tunne, kui ta öösel pimedas üksinda keset tuba särab ja sädeleb. Hoides okste all põnevaid kingitusi.. kui sellele mõtlen, meenub sekundiga see härras tunne, mis lapsena kuuske vaadates sisse puges.
On ülendav mõelda, et on üks vana-vana muinasjutt, mis paneb inimesed ikka ja jälle ühel kuul aastast ehtima kodusid, poode, keskuseid, linnatänavaid… meisterdama teineteisele südantsoojendavaid kaarte ja meenekesi. Kokku tulema peredel, õhtustama ühiselt jõululauas, luuletusi lugema, laulma ja naerma… kas me ikka korragi mõtleme siin niivõrd ateistlikus riigikeses, et seda kõike poleks meil kunagi olnud, kui poleks olnud Jeesuse sünnilugu 25. detsembril. Eks hiljem on seda kohandatud jõuluvana ja päkapikkude näol, aga mitte kuidagi ei saa üle faktist, et ilma kristluseta ei oleks meil mingeid jõule. Olgu siis selle usuga, kuidas on, aga tänu sellele saame me perega igal aastal kuuse all kokku ja soovime teineteisele häid soove ning rüüpame auravat glögi.
Kogu selle sagina ja virvarri sees, mida detsembrikuu kirjeldus selle kuu kohta ütleb, hoidkem hinges seda mälestust lapsepõlve jõuludest pere keskel ja tuletagem endile meelde, et jõulude mõte on püha härras meeleolu, ärev ootus ja puhas rõõm.
Võib ka meeldida
Veebruar: “Oleksin veel külmem kui jaanuar, aga mul üks silm tilgub juba vett…”
„Tõrksa taltsutus“ – Shakespeare’i Itaalia komöödia Vanemuise headuses
