Veebruar: “Oleksin veel külmem kui jaanuar, aga mul üks silm tilgub juba vett…”
Veebruar.
Kas panite tähele, et jaanuaris oli kõik nagu talveunes – vaikne, valge, rahulik, tühi? Heas mõttes. Veebruaris aga hakkab elu tasahiljukesi uuesti tärkama. Ilmaolud võivad esmapilgul näida küll talvekuiselt sarnased, kuid veebruari ilmestavad veelgi kargemad päevad, veel paksem jää ja võimsamad purikad.
Kuigi statistiliselt on veebruar ikkagi aasta külmem kuu, kus otsitakse välja soe aluspesu ja kõige paksemad talveriided, siis pole ime, et ta jaanuari ees kelgib: „Ma oleksin sinust veel külmem ja võimsam, aga mul üks silm juba tilgub…“ Nii on, et vaevalt poolteist nädalat tagasi saime tunda -25-kraadist pakast, krõbedaid kargeid päevi, mida jaanuar selliselt küll ei pakkunud ja seda veel nii pikalt ja järjest. Ja tõepoolest, viimane ots veebruari läks selle võimsa talvekuu kohta suisa kevadiseks – koos päiksega hakkasid sulama lumi ja vulisema veed.
Külm muudab puud ja põõsad suisa maagiliseks…
Just veebruaris saavad enamasti valmis meie saartevahelised jääteed ning järvejääl võib kartmatult uisutamas käia.
Veebruaris nauditakse kõige enam suusapuhkuseid ja väljasõite perega lumisesse loodusesse – maale, metsa, parki, rabasse, järve äärde, ikka et kogeda midagi, mis on küll sama, kuid hoopis teine.
Lähte looduspark
Meenikunno raba matkarda
Õnneks oli meil armuline talv ka talispordi tegemiseks – just nii nagu vanasti talvesid mäletasime.
Kalender soosib talveunest virgumiseks veebruarile omase v-tähe all VVV-pidustusi, milleks on valentinipäev, vastlapäev ja vabariigi aastapäev. On põhjust ärgata kohtumiseks sõprade või kallimaga, koguneda mäe peal vastlaliuks ja võtta pidulike kiluvõileibade meisterdamise saatel 24. kuupäev vastu. Kõik nad eeldavad mingil määral sotsialiseerumist, sättimist ja igapäevarutiinist elavnemist. Jaanuaril pole selles osas küll midagi vastu pakkuda.
- V: Valentini / sõbrapäev oma roosas-punases hõnguses koos heade soovide ja pisikeste meenetega kõige kallimatele
2. V: Vastlapäev. Meie koguneme emapoolsete tuttavatega alati Tartus Raadi mõisapargis, kus on suurepärane karjäärikujuline langus, millest siis kordamööda kelkudel ja tuubidel alla laseme. Tavaliselt kaasas ka soe jook. Pärast liulaskmist koguneme ema juures ja kosutame end hernesupi ja seajalgadega.
3. V: Vabariigi aastapäev. Ega siin pikalt ole kirjeldada, see on kõigil ehk sarnane – paraad ja pidulik vastuvõtt (kui toimub) või siis leiuta ise – ema oma tuttavatega kätlevad alati punasel vaibal ning pakutakse traditsioonilisi täidetud mune, kilu, kurki… Minu päev möödub tavaliselt lumelaual ning õhtul taas armastatud kiluleivad.
Ja veebruaris tuleb päike. Alati! On üks huvitav efekt selle kuu juures, mida olen juba aastaid täheldanud ja jälginud – kui sel detsembril ei olnud ühtainsatki päiksepaistelist päeva (fakt, mida täheldas ka üks Eestis resideeruv Prantsusmaalt pärit Euroopa kultuuripealinn – Tartu 2024 vabatahtlikest) ja jaanuar on ka selline üleni valge ja pilves, siis veebruaris tuleb mingi huvitav õhkkond, mis toob alati kaasa päikselised päevad.
Koos päiksega hakkavad vaikselt ka lumi sulama ja purikad tilkuma – nagu sel talvel, ootamatu järsk temperatuuri tõus ja vulisevad veed, porine lumi ja väljasulavad koerajunnid. Mhm.
Siiski siiski, kas tunnete väikest kahevahelolekut? Nii järsku sai see ilus valge maailm otsa, millest on iseäranis kahju, kui võrrelda nüüd selle musta sulalume, vettinud talvesaabaste ja asfaldilt väljasulava prügiga.
Talviste puude ja põõsaste ingellikud valged kasukad on vahetunud süngete raagus harali oksapahmakatega… neid ma võrdluseks isegi ei pildista 😉
Aga teisalt poeb selle vaatepildi juures vägisi hinge salapärane kevadootus. Pole midagi imestada – ka esimesed linnukesed teevad juba häält. Tihased on kohal. Ja mingisugune rammestus ja väsimus on sellest raskest külmast ilmast ja paksust riietusest ning lõputust siseruumides kügelemisest ja päevavalguseta kontoris konutamisest. Hing ihkab liikumist, värsket sooja kerget kevadõhku, päiksekiiri ja naeratavaid nägusid looduse tärkamist tervitamas.