Jälle jaanipäev! – Seto jaanipäiv

Meil eestlastel on nimelt sedavõrd vedanud, et me saame jaanipäeva lausa 2 korda aastas pidada! 7. juuli on vana kalendri järgi seto jaanipäev ning seda tähistatakse samavõrdselt jaanilaupäeva õhtuga 6. juulil kirmase ehk külapeo, suure lõkke, rahvamängude ja ansambliga.

Mõnevõrra erinev on see, et setode jaoks on jaanipäev, nagu kõik teisedki pühad, eelkõige surnuaiapüha. Ja surnuaial tähistatakse seda päeva ikka väga võimsalt. Sugulased-tuttavad sõidavad kaugetest linnadest kohale, võtavad vaba päeva, tellivad uhkeid toite ja katavad haudadel lauad. Platsil käivad surnud omakseid õnnistamas uhketes kuldsetes rüüdes õigeusu preestrid, kes ka surnuaia keskel asuvas kirikus (tsässonas) teenistuse läbi viivad. See on omamoodi vaatemäng.

Rahvast on nagu murdu, kõik sagivad, et altarile lähemale pääseda, õhus on viirukilõhn ja kiriku külgedel müüakse pikki peenikesi küünlaid, mida lähedastele heade soovide jaoks altari juurde põlema süüdatakse. Koor laulab ja peetakse armulauda. Kõik võtavad ritta, ootavad oma järjekorda kuniks preester annab oma õnnistuse, suudled peekrit, jood Kristuse verd ja maitsed kõrvale tema ihu. Sellega tavaliselt teenistus lõpebki.

Edasi liigub rahvas välja ja ootab ümber kiriku ringis preestreid. Preestrid lahkuvad kirikust viimasena koos saatjatega, kes kannavad suurt risti ja ikoone. Kiriku ümber tehakse ringkäik, peatudes selle igal küljel ja pidades jutlust ning pritsides pealtvaatajaid pühaveega.

• 

Edasi toimub ristikäik – preestrid liiguvad koos rahvaga alla ohvrikivi juurde, kus tehakse oma kohustuslikud rituaalid.

Järgmiseks kogunetakse lahkunute haudade ehk „matuse peale“ nagu setod seda nimetavad. Seal asutakse siis maitsma hommikul kaetud laudade hõrgutisi ja ära ei öelda ka kangemast pitsikesest. Lauad on enamasti lookas, on nii ise tehtud snäkke kui ka tellitud kraami või poest kaasa ostetud. Enamus seltskondasid aga peab seda üritust äärmiselt tähtsalt ja mida uhkem laud, seda vahvam on naaberhaua ees toretseda. Niisiis kutsutakse hauanaabreid ja tuttavaid oma platsile külla, vesteldakse lõbusalt, pakutakse kosti ja liigutakse järgmise haua juurde.

Samamoodi on oodatud platsile preestrid, kes natukese krõbiseva eest hauas puhkavatele oma õnnistuse annavad ja laualt head ja paremat maitsevad. Kel vähegi võimalik, soovitan kord elus selle tralli kaasa teha, väga õnnis, pühalik ja eriline traditsioon, mis aegade algusest püsima jäänud ja ehk viimastel aastatel vaat et moodigi läinud.