Juuni, mu sünnikuu

On minu sünnikuu. Ühtlasi ka üks ilusamaid kuid aastas!

Maiga võrreldes on juuni saavutanud looduses oma täiuse – kõik pungad on õide puhkenud ja lehed kõige rohelisemad ja lopsakamad. Edasi juuliks on tegelikult kõige ilusamate lillede õitseaeg juba läbi, siis tuleb selline marja- ja viljaaeg peale, loodus on pisut vähem erksamates värvides, natuke laisem ja puhkab koos meiega. Samuti on puude sügavroheline just juuniks kõige tipu saavutanud. Linnukesed on pesadel ja siristavad küll märksa vähem kui mais, kuid see-eest on pojakesed uuele elule valmis ja tore vaadata, kuidas mamma ja papa ussikesi kannavad ja kõvemat kisa teevad, kui satud pesapaigale liiga lähedal. Märkan seda tihti heinamaade vahel jooksuringi tehes, et teatud kohtades läheb ärevam kisa lahti.

Maasika- ja arbuusi aeg

Mida me tavaliselt juunis teeme? No.. kui te mäletate, siis eelmine aasta mai-juuni temperatuurid ja iseloom oli väga sarnane sellele aastale ja samamoodi erandlik. Kui enamasti on maikuu päikseline, kuiv, alati ühenädalase ligi 30-kraadise põuanädalaga ja juuni vihmane, pilv-päike, 15 kraadi, siis need kaks viimast aastat on just vastupidi, mai alguses käisime vaat et talveriietega ja päikest võis ainult oodata. Juuni aga algas kohe 25- ja kohati 27-kraadise kuumusega, tervelt pool kuud on muutusteta püsinud ning ilmateade näitab ka edaspidi sama toredust. Kohati harjumatu fenomen, sest lapsepõlvest mäletan juunit pigem sellise eel-suvekuuna, kus harva vette sai ja jaanidel ikka vatijope ja kummikud kaasas. Nüüd sai eelmisel jaanil paljajalu öö otsa mererannas tantsu löödud, nabasärgiga! Seega, kui muidu ootasime vihmavari käeulatuses juulit, siis nüüd me päevitame ja ujume ja seda iga päev! Ja loomulikult sööme ohtrasti arbuusi ja maasikaid, sest just need on juunis kõige popimad, magusvalminud ja mu arust ühed maitsvamad suve viljad kodu- ja välismaalt.

• 

• 

Ja loomulikud rabarberid, kui need juba tulema hakkavad, siis tuleb iga nädalavahetus ema juures koogil käia ja kuumaga rabarbsi limpsi kõrvale võtta. Jah, juuni on üks ilusamaid kuid, kus sündida. Aitäh, emme-issi!

Piibelehed ja sirelid

Juuni alguses õitsesid piibelehed (maikellukesed) – need  kõige-kõige paremini lõhnavad ja armsamad õiekesed. Puhtad, värsked, lihtsad ja meenutavad alati koolilõpetamist, pidulikkust, pisikesi tüdrukuid, kel aktusele jalutades valge-roheline kellukeste kimp käes, mis kesklinna lilletädilt ostetud või koduaias emal kokku köidetud. Ja see lõhn – oeh, seda ei saa vist millegagi võrrelda, nii lummav, ühtaegu intensiivne ja õrn (veidike meenutab seda ehk kunagine menuklõhn DKNY Be Delicious).

Ja ei saa üle ega ümber sirelitest – sellest lilla ja valge vahusest möllust, mis ehib kõiki tänavaäärseid koduaedasid, nii et lausa lust on mööda eramajade rajooni jalutada, igal kodul oma sirelid nii mitmeõisiku- kui tavalised, tumelillad, roosakaslillad, pastelsed lillad… neid sorte tundub ikka mitmeid olevat. Kahjuks vaasis nad kaua ei püsi, aga siiski mulle meeldib neid alati ka natukeseks ajaks tuppa tuua ja kodule romantilisust lisada.

• 

• 

Pojengilugu

Ja juuni keskel tulevad pojengid – need viimasel ajal nii populaarseks saanud võimsad emandad. Mulle teeb selle populaarsusega alati nalja see, et mäletan lapsepõlvest, et nii minu koduaed kui suvila vanaema aed olid alati jalakäimisteele ulatuvaid lookas kõveraks paindunud pojenge täis ja hoidku selle eest, kui veel vihma sadas – pole midagi hullemat väiksele lapsele, kui kolmekaga mööda kõnniteed vändata ja siis need suured märjad, raskusest allakaardunud õiepallid sulle sahmaka vihmavett peale kallavad. Fuh! Pigem on selline mälestus jäänud ja kuna neid ka kõik aiad ohtralt alati täis olid, siis ei tundunud nad muidugi ka miskid eksklusiivlilled olevat nagu tänapäeva Instagrami-tädid neist teinud on. Minu vanaema näiteks üldse ei pooldanud nende metsikult vohavate aialillede kinkimist, sest see “jätab odava mulje” (tsitaat Valgavanaemalt) 😀 Nüüd on lugu aga hoopis vastupidiseks läinud ja mulle pakub see endiselt nalja.

• 

• 

Lõpuaktused ja jaanipäev

Juunist teeb piduliku kuu just see, et kooli lõpetamised selle teise poolde plaanitakse. Iluteenindus on üleni umbes, ühtegi juuksuri ja küünte aega enam ei saa, sest need on pool aastat ette bronnitud. Vahepeal teeb see lausa tuska – ega siis selle lõpetamisega enam iga aasta kokku ei puutu ja mõnus oleks lihtsalt suveks end valmis seada, aga alati on üks peavalu selle aja saamisega. Teisalt, mulle natuke meeldib ka, et minu sünnipäeva ümber on kõik alati pidulik, linn ilusaid kleidikesi ja lillesülemeid täis. Vanasti sai peaaegu iga aasta sünnipäeval kellegi aktusel lilleneiuks oldud. Nüüd viimasel ajal hindan oma päeva rohkem.

Ja siis tuleb eestlaste suurim püha – jaanipäev. Ütlen kohe ära, et liiiiiga palju olen näinud suhtumist, et jaanipäev on tavaline joomispüha, kus lihtsalt grillitakse kellegi pool ja juuakse täis. Minul sellist kogemust ei ole, jaanipäeva saab alati pidada kahte moodi. Nii nagu jõulud on detsembris talvepüha, siis eelistan suvel juunis pidada jaanipäeva kui suvepüha, mis ta ka iidsest ajast tegelikult olnud on. Ja sellises vaimus on mind ka väikesest peale kasvatatud – põllulillede korjamine, pärgade punumine, külakiik, rahvapidu, ansambel, tantsulava, küünlad järvel, paadisõit, rahvamängud ja muidugi suur taevasse pragisev lõke, õhku täitev mõnus šašlõkilõhn, heinamaa ja valge öö. Just täpselt nii ilus ja armas on alati olnud minu jaanipäev.

• 

• 

Vahel on seda peetud ka Saaremaal kadakate vahel ja ilma küla simmanita, aga ikka looduse rüpes ja romantilisena. Ja on olnud ka jaanipäevi mererannas, kus pärjad peas ümber lõkke tantsitud ja paljajalu meres joostud.

Ja uhkusega – pole kordagi elus käinud mingil Pühajärve jaanitulel ja ei kavatse seda traditsiooni rikkuda ka 😀 Inimene ikka ise valib, millise hõngu ta oma jaanipäevale annab ja kuidas ta seda iidset suve tervitamise pidu tähistab.

Ja selline sai siis see juunikuine suve-eelpidu. Avaldan seekord postituse nimelt juba kuu keskel, et natuke kauem nautida saaks ja ei peaks ainult tagantjärele meenutama 🙂