Kõige ilusam kuu on mai

Lõpuks ometi! Kuu, mida kõik eestlased pikisilmi ootavad. Ometi hakkavad raagus puud rohetama ja linnud talvepagenduse käest pääsenuna hõiskama! Nädal-nädalalt järjest enam suvepoole. Ja panite tähele, et isegi kell pool üksteist õhtul oli veel õrnalt valge? See kohe paneb iga aasta uuesti imestama, sest oled kaheksa kuud hämaruses elanud ja paari valge tunniga päevas pidanud hakkama saama. Aga miks ikkagi kõige ilusam? Kas pole juuni ja juuli veel suvisemad, soojemad, päikselisemad, värvilisemad? Mai on just nagu päev enne nädalavahetust, kus kõik on alles ees, aga juba käega katsutav, juba nii lähedal, et paneb hinges rõõmukellad helisema. Pidulik juuni lõpuaktuste ja pidustustega on ees, jaanipäeva lõkkeõhtu sõprade seltsis alles tulemas. Juulikuu kuumad ilmad, puhkused, väljasõidud mereranda, saartele, aiapeod – kõik on alles tulemas. Kõik on ees ja alles tärkab, midagi pole möödunud, midagi pole ära õitsenud. Loodus on värske. Päike on kõrgel.

Mais õitsevad kõige kaunimad kevadlilled, mis kõigist teistest suvelilledest ka kõige paremini lõhnavad – nartsissid, maikellukesed (piibelehed). Ja muidugi sirelid. Neist ei saa üle ega ümber. Olen viimastel aastatel eriti valvas, et märkaks seda üürikest nädalat-kaht, kui nad lillas ja valges vahus õitsele löövad. Liigagi palju kordi on nende õitsemist nähtud vaid kiirelt möödaminnes, sest alati on kiire. Kui oleksin lõpetanud kooli sel kevadel, oleksin istunud kägaras pimedas koopas kogu maikuu ja poleks kindlasti sellest ilust ka sel kevadel osa saanud. Tagakuklas oli kindlasti ühe põhjusena kevad, millest ei tahtnud loobuda, oli teda ju aasta aega oodatud. Ei kool ega töö või mingi muu kohustus ei tohiks inimeselt (eriti eestlaselt) võtta võimalust nautida kõige kaunimat aega aastas. Vastasel juhul mõtleksin ma, et mis põhjusel ma midagi üldse oma elus teen, kui need hetked, mille nimel ma tegelikult elan, peavad vahele jääma…