Perlafecta

Ühel kuul aastas muutuvad kõik täiskasvanud, ka kõige tõsisemad, rõõmsameelseteks lasteks, kes üksteise võidu koduaedasid kaunistavad ja kõiksugu kulinaid kokku ostavad. Ja kõik ühe väga-väga vana muinasjutu pärast. Pole teist ühtegi nii võimsat muinasjuttu, mis paneks kogu maailma teisipidi pöörlema. Nii uhkelt, säravalt, imeliselt! On täiesti kummastav mõelda, et mitte kunagi ei näe me linnades, kaubanduskeskustes, raekoja platsis, suusaradadel, parkides, vanalinnatänavatel niiiii palju õnnelike, kilkavaid ja naeratavaid nägusid, kui seda on lume saabudes detsembris. See on kohe midagi nii teistsugust siin eestimaises tagasihoidlikus ühiskonnas. Aga te minge vaid õhtul Tartu või Tallinna raekoja platsi jõuluturule ja vaadake ise! Sellist sära silmades, selliseid laiu naeratusi, kallistusi, taaskohtumisi – seda kohtab ainult…

November tekitab minus vaat et samasuguseid tundeid nagu jaanuar. Kui aasta alguses kirjeldasin üllatuslikult, et jaanuar on mu salajane lemmikkuu, siis sarnane tunne on mul novembri suhtes tekkima hakanud. Kummaline, et see aasta pimedaim, sündmustevaeseim ja looduse poolest ilutuim kuu võib tekitada minus häid tundeid. November on selline sumedalt pime. Samas ei ole ta kuidagimoodi kõle, nagu arvasin. Hoopis tekitab sooja küünlavalguse ja mõnusa kaminaleegi ootuse tunde. Küte on sees ja majad on soojad. Linnatuled säravad õhtuti nii kutsuvalt, mis alati tekitab minus ärevust. Samamoodi nagu armastan maal olemist – rahu, vaikust ja loodust, olen kahetiselt meelestatud ka suurlinna tulede särale, mis märgib justkui peagi millegi põneva saabumist. Tuledes linnal…

Oktoobril ei olnud väga vigagi. Oleneb muidugi oktoobrist, aga tegelikult on sügise kohta vähemalt enamus oktoobrit üsna suvise näoga, sest lehed on veel puudel, rohi säravroheline ja päikegi tihti väljas. See leevendab mõneti seda hirmu, mis suve lõppedes sügise ees võimust hakkab võtma. Tihti kujutame sügist augustis palju hullemini ette, kui siis, kui ta tegelikult saabunud on. Ma mõtlen nii, et ehk saab meie põhjamaine loodus võrreldes lõunamaise non-stop sooja päiksega tänu vahelduvatele aastaaegadele just kuidagi rohkem puhkust sellest ühtemoodi lõõskavast päikesest ja aastaringi samadest õitsevatest taimedest ning heidab end pärast suvist kirevat tralli justkui talveunne puhkama. Võrdleks seda tundega, kui tuled vastu hommikut pikaleveninud peolt koju, pesed maha meigi,…

Sügis on alanud iluga. No olgu, tegelikult on ju veel suvi. Aga ei ole ma kohanud inimest, kes eales septembrit on suvekuuks pidanud. Esimese koolimineku päevaga algab sügis ja nii on. Punkt. Samamoodi detsembrit ei pea enam keegi sügiskuuks, mis siis, et talv algab alles kuu lõpus, napilt kolm päeva enne jõule. Ja kas tõesti pöördun ma pärast meie kõigi lemmikaastaaja, suve, lõppemist septembri poole pealkirjaga “ilus”…? Noh, selle aasta augusti kõrval paistab mulle küll, et ma võin igat kuud ja aastaaega esialgu ilusamaks pidada. Ja selle kinnituseks avaldan siia juurde väikese sügislillede ja -viljade galerii otse ema aiast: Minu jaoks algab uus aasta alati justnimelt septembris, mitte esimesel jaanuaril,…

“Augustiga on nii, et ta on nagu pühapäev – on küll veel vaba, aga see pole enam päris see..” Alustan viimase suvekuu peegeldust lausega, millest sain 5 aastat tagasi aimu, et võiksin oma mõtteid rohkem väljendada, kui kirjutasin selle pealkirjaks ühele nukrale augustikuisele Facebooki pildile. Ja ootamatult tuli sellele väga palju tagasisidet, et inimesed tunnevad just täpselt sama tunnet – kevadkuud on nagu reede, juuni-juuli justkui laupäev ja august üleni pühapäev… Augustikuisest nukrusest inspireerituna tulid pähe ka mõned luuleread. Kas tead üht tüdrukut, peas villane müts, sõrmed külmunud käpikuis ja tulipunane ninaots? Seesama, kes seisis põlvini hanges, kui maa oli valge. Truult ootas sind kuid – ootas sügise, ootas talve.…

Pikalt mõtlesin, et mida iseäralikku siis juuli kohta kirjutada. Ta on nagu selline keskmine laps – juuni eelkäijana hoiab veel suvealguse elevust ja august toob kaasa nukrad lõpunoodid, aga juuli on selline… natuke laisk ja uimane, aga samas kõige oodatum suvekuu, kõigi puhkuste aeg, maal elamise aeg, rannas peesitamise aeg, äraolemise aeg… Juuli esimesed nädalad on mõnusad. Tõeline suvine kuu on alanud. Palju plaane, mõtteid, head ilma ootab ees. Natuke on jooksmist ka, kuna kõik on oma üritused ikka neile neljale vähesele nädalavahetusele ära mahutada püüdnud ja kui puhkus kestab ka ainult kaks nädalat nagu enamustel eestlastel, siis tegelikult läheb see aeg nagu niuhti. Hoidku selle eest, kui veel kogemata…

„Mereääre“ – see on üks maagiline sõna. „Mereääre“ tähendab koos pere, sugulaste ja sõpradega pikemat äraolekut linnakärast ja töökohustustest kauni Pärnumaa mere ääres, kus hinge paitab mõnus männimetsa hõng, rahustav merelainete loksumine, soojalt paitav päike, õdusad lõkkeõhtud, uinumine telgis merekohina taustal, varahommikune suplus karastavas lainevahus ja lihtsalt kulgemine „mereaja“ järgi. Meie suguvõsa alustas rännakut mere äärde juba 1960ndatest aastatest, kus laagrisse jäädi Pärnumaa kalurikülade randadesse. Ja ikka nii, et pikemad olijad läksid ca nädalaks, kaasas suitsuahi, kalavõrgud, kummipaadid, veepaagid ja mis kõige tähtsam – laagrilipp. Peamised telkimiskohad olid Häädemeeste kandis Treimani ja Kabli küla. Sel ajal ei olnud muidugi mingeid uhkeid RMK majakesi ja lõkkekohti, vaid teed mereni raiuti läbi…

Meil eestlastel on nimelt sedavõrd vedanud, et me saame jaanipäeva lausa 2 korda aastas pidada! 7. juuli on vana kalendri järgi seto jaanipäev ning seda tähistatakse samavõrdselt jaanilaupäeva õhtuga 6. juulil kirmase ehk külapeo, suure lõkke, rahvamängude ja ansambliga. Mõnevõrra erinev on see, et setode jaoks on jaanipäev, nagu kõik teisedki pühad, eelkõige surnuaiapüha. Ja surnuaial tähistatakse seda päeva ikka väga võimsalt. Sugulased-tuttavad sõidavad kaugetest linnadest kohale, võtavad vaba päeva, tellivad uhkeid toite ja katavad haudadel lauad. Platsil käivad surnud omakseid õnnistamas uhketes kuldsetes rüüdes õigeusu preestrid, kes ka surnuaia keskel asuvas kirikus (tsässonas) teenistuse läbi viivad. See on omamoodi vaatemäng. Rahvast on nagu murdu, kõik sagivad, et altarile lähemale…

On minu sünnikuu. Ühtlasi ka üks ilusamaid kuid aastas! Maiga võrreldes on juuni saavutanud looduses oma täiuse – kõik pungad on õide puhkenud ja lehed kõige rohelisemad ja lopsakamad. Edasi juuliks on tegelikult kõige ilusamate lillede õitseaeg juba läbi, siis tuleb selline marja- ja viljaaeg peale, loodus on pisut vähem erksamates värvides, natuke laisem ja puhkab koos meiega. Samuti on puude sügavroheline just juuniks kõige tipu saavutanud. Linnukesed on pesadel ja siristavad küll märksa vähem kui mais, kuid see-eest on pojakesed uuele elule valmis ja tore vaadata, kuidas mamma ja papa ussikesi kannavad ja kõvemat kisa teevad, kui satud pesapaigale liiga lähedal. Märkan seda tihti heinamaade vahel jooksuringi tehes, et…

Lõpuks ometi! Kuu, mida kõik eestlased pikisilmi ootavad. Ometi hakkavad raagus puud rohetama ja linnud talvepagenduse käest pääsenuna hõiskama! Nädal-nädalalt järjest enam suvepoole. Ja panite tähele, et isegi kell pool üksteist õhtul oli veel õrnalt valge? See kohe paneb iga aasta uuesti imestama, sest oled kaheksa kuud hämaruses elanud ja paari valge tunniga päevas pidanud hakkama saama. Aga miks ikkagi kõige ilusam? Kas pole juuni ja juuli veel suvisemad, soojemad, päikselisemad, värvilisemad? Mai on just nagu päev enne nädalavahetust, kus kõik on alles ees, aga juba käega katsutav, juba nii lähedal, et paneb hinges rõõmukellad helisema. Pidulik juuni lõpuaktuste ja pidustustega on ees, jaanipäeva lõkkeõhtu sõprade seltsis alles tulemas. Juulikuu…