• Värvikirev oktoober

    Oktoobril ei olnud väga vigagi. Oleneb muidugi oktoobrist, aga tegelikult on sügise kohta vähemalt enamus oktoobrit üsna suvise näoga, sest lehed on veel puudel, rohi säravroheline ja päikegi tihti väljas. See leevendab mõneti seda hirmu, mis suve lõppedes sügise ees võimust hakkab võtma. Tihti kujutame sügist augustis palju hullemini ette, kui siis, kui ta tegelikult saabunud on. Ma mõtlen nii, et ehk saab meie põhjamaine loodus võrreldes lõunamaise non-stop sooja päiksega tänu vahelduvatele aastaaegadele just kuidagi rohkem puhkust sellest ühtemoodi lõõskavast päikesest ja aastaringi samadest õitsevatest taimedest ning heidab end pärast suvist kirevat tralli justkui talveunne puhkama. Võrdleks seda tundega, kui tuled vastu hommikut pikaleveninud peolt koju, pesed maha meigi,…

  • Ilus september

    Sügis on alanud iluga. No olgu, tegelikult on ju veel suvi. Aga ei ole ma kohanud inimest, kes eales septembrit on suvekuuks pidanud. Esimese koolimineku päevaga algab sügis ja nii on. Punkt. Samamoodi detsembrit ei pea enam keegi sügiskuuks, mis siis, et talv algab alles kuu lõpus, napilt kolm päeva enne jõule. Ja kas tõesti pöördun ma pärast meie kõigi lemmikaastaaja, suve, lõppemist septembri poole pealkirjaga “ilus”…? Noh, selle aasta augusti kõrval paistab mulle küll, et ma võin igat kuud ja aastaaega esialgu ilusamaks pidada. Ja selle kinnituseks avaldan siia juurde väikese sügislillede ja -viljade galerii otse ema aiast: Minu jaoks algab uus aasta alati justnimelt septembris, mitte esimesel jaanuaril,…

  • August on nagu pühapäev

    “Augustiga on nii, et ta on nagu pühapäev – on küll veel vaba, aga see pole enam päris see..” Alustan viimase suvekuu peegeldust lausega, millest sain 5 aastat tagasi aimu, et võiksin oma mõtteid rohkem väljendada, kui kirjutasin selle pealkirjaks ühele nukrale augustikuisele Facebooki pildile. Ja ootamatult tuli sellele väga palju tagasisidet, et inimesed tunnevad just täpselt sama tunnet – kevadkuud on nagu reede, juuni-juuli justkui laupäev ja august üleni pühapäev… Augustikuisest nukrusest inspireerituna tulid pähe ka mõned luuleread. Kas tead üht tüdrukut, peas villane müts, sõrmed külmunud käpikuis ja tulipunane ninaots? Seesama, kes seisis põlvini hanges, kui maa oli valge. Truult ootas sind kuid – ootas sügise, ootas talve.…

  • JUULI – KUI ENAM EI PEA PLASTMASS-TOMATIT SÖÖMA

    Pikalt mõtlesin, et mida iseäralikku siis juuli kohta kirjutada. Ta on nagu selline keskmine laps – juuni eelkäijana hoiab veel suvealguse elevust ja august toob kaasa nukrad lõpunoodid, aga juuli on selline… natuke laisk ja uimane, aga samas kõige oodatum suvekuu, kõigi puhkuste aeg, maal elamise aeg, rannas peesitamise aeg, äraolemise aeg… Juuli esimesed nädalad on mõnusad. Tõeline suvine kuu on alanud. Palju plaane, mõtteid, head ilma ootab ees. Natuke on jooksmist ka, kuna kõik on oma üritused ikka neile neljale vähesele nädalavahetusele ära mahutada püüdnud ja kui puhkus kestab ka ainult kaks nädalat nagu enamustel eestlastel, siis tegelikult läheb see aeg nagu niuhti. Hoidku selle eest, kui veel kogemata…

  • Mereääre

    „Mereääre“ – see on üks maagiline sõna. „Mereääre“ tähendab koos pere, sugulaste ja sõpradega pikemat äraolekut linnakärast ja töökohustustest kauni Pärnumaa mere ääres, kus hinge paitab mõnus männimetsa hõng, rahustav merelainete loksumine, soojalt paitav päike, õdusad lõkkeõhtud, uinumine telgis merekohina taustal, varahommikune suplus karastavas lainevahus ja lihtsalt kulgemine „mereaja“ järgi. Meie suguvõsa alustas rännakut mere äärde juba 1960ndatest aastatest, kus laagrisse jäädi Pärnumaa kalurikülade randadesse. Ja ikka nii, et pikemad olijad läksid ca nädalaks, kaasas suitsuahi, kalavõrgud, kummipaadid, veepaagid ja mis kõige tähtsam – laagrilipp. Peamised telkimiskohad olid Häädemeeste kandis Treimani ja Kabli küla. Sel ajal ei olnud muidugi mingeid uhkeid RMK majakesi ja lõkkekohti, vaid teed mereni raiuti läbi…

  • Jälle jaanipäev! – Seto jaanipäiv

    Meil eestlastel on nimelt sedavõrd vedanud, et me saame jaanipäeva lausa 2 korda aastas pidada! 7. juuli on vana kalendri järgi seto jaanipäev ning seda tähistatakse samavõrdselt jaanilaupäeva õhtuga 6. juulil kirmase ehk külapeo, suure lõkke, rahvamängude ja ansambliga. Mõnevõrra erinev on see, et setode jaoks on jaanipäev, nagu kõik teisedki pühad, eelkõige surnuaiapüha. Ja surnuaial tähistatakse seda päeva ikka väga võimsalt. Sugulased-tuttavad sõidavad kaugetest linnadest kohale, võtavad vaba päeva, tellivad uhkeid toite ja katavad haudadel lauad. Platsil käivad surnud omakseid õnnistamas uhketes kuldsetes rüüdes õigeusu preestrid, kes ka surnuaia keskel asuvas kirikus (tsässonas) teenistuse läbi viivad. See on omamoodi vaatemäng. Rahvast on nagu murdu, kõik sagivad, et altarile lähemale…

  • Juuni, mu sünnikuu

    On minu sünnikuu. Ühtlasi ka üks ilusamaid kuid aastas! Maiga võrreldes on juuni saavutanud looduses oma täiuse – kõik pungad on õide puhkenud ja lehed kõige rohelisemad ja lopsakamad. Edasi juuliks on tegelikult kõige ilusamate lillede õitseaeg juba läbi, siis tuleb selline marja- ja viljaaeg peale, loodus on pisut vähem erksamates värvides, natuke laisem ja puhkab koos meiega. Samuti on puude sügavroheline just juuniks kõige tipu saavutanud. Linnukesed on pesadel ja siristavad küll märksa vähem kui mais, kuid see-eest on pojakesed uuele elule valmis ja tore vaadata, kuidas mamma ja papa ussikesi kannavad ja kõvemat kisa teevad, kui satud pesapaigale liiga lähedal. Märkan seda tihti heinamaade vahel jooksuringi tehes, et…

  • Kõige ilusam kuu on mai

    Lõpuks ometi! Kuu, mida kõik eestlased pikisilmi ootavad. Ometi hakkavad raagus puud rohetama ja linnud talvepagenduse käest pääsenuna hõiskama! Nädal-nädalalt järjest enam suvepoole. Ja panite tähele, et isegi kell pool üksteist õhtul oli veel õrnalt valge? See kohe paneb iga aasta uuesti imestama, sest oled kaheksa kuud hämaruses elanud ja paari valge tunniga päevas pidanud hakkama saama. Aga miks ikkagi kõige ilusam? Kas pole juuni ja juuli veel suvisemad, soojemad, päikselisemad, värvilisemad? Mai on just nagu päev enne nädalavahetust, kus kõik on alles ees, aga juba käega katsutav, juba nii lähedal, et paneb hinges rõõmukellad helisema. Pidulik juuni lõpuaktuste ja pidustustega on ees, jaanipäeva lõkkeõhtu sõprade seltsis alles tulemas. Juulikuu…

  • Aprill on see kuu, kui võib vabalt ära olla

    Jah, nii on. Isegi, kui mõnel päeval piilub päike ja ilm teeb suvesarnaseid trikke… siis usun, et nõustute minuga, et enamus ajast on siiski taevas hall ja pilves, 5 kraadi sooja ja puud on ikka veel raagus. Aastad küll mõnevõrra erinevad, aga üldpilt on selline. Tahtsin kunagi endale koostada aastaringikalendrit, et lõppeks ära see naljakas iga-aastane imestamine, et oi, kas aprillis tõesti võib lund sadada või et issand, ma sain oktroobris veel rõdul päikest võtta. Rääkimata sellest, kuidas me imestame, et näe, juba on kell 4 pime või oi, kell 7 on ikka veel valge. Mulle on alati see eestlaslik imestamine ja üllatumine iga aasta nalja pakkunud, et kuidas me…

  • Märts – miks eestlane on selline nagu ta on

    Kui alles poolteist nädalat enne märtsi algust saime tunda üle 20 miinuskraadi, siis veebruari viimane nädal sillutas märtsile kevadise tee. Paksud lumevallid sulasid juba ammu saarekesteks, nüüd on alles kasemetsa vahel üksikud valged laigukesed, mis aga enne toretsesid tihedate lumevallidena. Ma ei ütle, et see vaatepilt ilus on. Sugugi mitte. Jaanuar ja veebruar talvises valges kuues katsid maa oma võluvaibaga üle, koristades silme alt oksaraod, mulla ja porimülkad, mis nüüd jälle lume alt välja irvitavad. Ütlen päris ausalt, vabandades kõigi nende ees, kes varakevadisi või hilissügiseid kuid armastavad, et kui oleks minu teha, lõikakisn märtsi-aprilli ning vastavalt oktoobri-novembri aastalõikest välja. Nendel kuudel pole lihtsalt esteetiliselt midagi pakkuda. Kindlasti on nad…

et